Pole juhus, et Glenn Close mängib selles õudusfilmis

Pole juhus, et Glenn Close mängib selles õudusfilmis
Pole juhus, et Glenn Close mängib selles õudusfilmis
Anonim

Sel nädalal näidatakse Ungari kinodes õudusfilmi "Nälgijad", mille režissöör Colm McCarthy, kes treenis teiste hulgas Sherlocki episoodide kallal, pole müstikutest kaugel. Juba ainuüksi sel põhjusel poleks nad leidnud temast paremat lavastajat, kes koreografeeriks M. R. Carrey bestselleri loo, mis keerleb zombiteema ümber (kui sellest üldse rääkida saab) konkreetse visuaalse maailmaga ja ühest kohast. erinev vaatenurk. Lõpptulemuseks pole lihts alt järjekordne zombifilm, vaid põhiidee tõsisem läbitöötamine, milles veriste (võib-olla täiesti põhjendamatute) zombimõrvade asemel on põhielemendiks näitlejatöö ja pidev pinge.

Ilmselt, kuna ei saa olla juhus, et loos, milles näeme täiskasvanud zombidest kubisevat maailma, mängis (kurja?)teadlase rolli ka mitmekordne Oscari-võitja Glenn Close, ja kuidas käputäis ellujäänuid võitleb algul nunnu pärast, et pe altnäha poolzombie-lastest vastumürki välja tõmmata. Ainus probleem on selles, et peategelase väike tüdruk Melanie (Sennia Nanua) on tõesti ilus ja ta on ka väga intelligentne ning tal on emakompleks ühe oma õpetajaga (jah, neil on energiat väikesi veidrikuid õpetada enne kui nad neist vastumürki välja segavad – see on see, mida me ütleme, et ta lonkab natuke), kes pole samuti kaugel ema rollist. Dr Selkirk (Anamaria Marinca) kaitseb seetõttu Melaniet isegi oma elu hinnaga, kui ta, jumal hoidku, peab põgenema täiesti juhuslikult valitud kuueliikmelise meeskonnaga.

Paberil pole lugu muidugi väga keeruline ja see on hea. Nagu ka see, et kuigi kõik kohustuslikud klišeed sellest leiab, on need nii hästi ära peidetud, et vaevu märgatagi. Sennia Nanua mängib hämmastav alt loomulikult ja kannab lugu seljas, kuid see, kuidas teised töötavad, pole midagi. Näljaste süžee pigem ragiseb kui voolab, kuid see pole sugugi tüütu, sest pidev alt on millegi üle põnevil olla, nii et sellest pole tõesti palju head välja tulla.

889167 33
889167 33

Seal on näiteks hämmastav alt pikk stseen, kuidas tegelased tardunud zombide vahel sassivad, tõsiselt, see tundub suurem seiklus kui muuseumis laserkiirte vahel akrobaatikat teha. Sellised ja sarnased stseenid suudavad hoida pidevat pinget, nii et kui sündmused lähevad vahel konarlikuks, võib vaataja neis peaaegu lahti murda. Laste hullus - ehk hetk, mil nad muutuvad nunnust zombideks - on lahendatud väga kaval alt, pealegi võib iga lapsevanem igal ajal kohata selle meeletuse leebemat vormi, see on tõesti selline, kui laps sipleb. Alles siis sööb ta kassi elus alt.

The Starvingisse ei suruta peale tarbetut jama, oletame, et inimkond oli selle saavutamiseks piisav alt loll, kuid see on võib-olla andeksantav patt hukatuseks küpses maailmas. Asi on ju selles, et neil ei tohiks õigus olla…

Soovitan: