Selle Hullu päevikuga saame tänavuse teatrihooaja lõpetada

Selle Hullu päevikuga saame tänavuse teatrihooaja lõpetada
Selle Hullu päevikuga saame tänavuse teatrihooaja lõpetada
Anonim

Jurányi inkubaatorimaja tänavune avaetendus on Viktor Bodó lavastatud Hullu päevik, peaosas Tamas Keresztes. Nimed on päris tõsised, aga päris tõsine on ka ajalooline teatritaust, mis on seda näidendit vaevanud peaaegu täpselt nelikümmend aastat, alates sellest ajast, mil sellega 1977. aastal avati Pesti teater, siis lavastas István Horvai Iván Darvast.

A47A1417
A47A1417

Ma ei tea, kui palju see asjaolu tegijaid masendada võis, aga ma tean, et see saade saab olema sama kuulus kui tema eelkäija. Kasvõi juba sellepärast, et tegu pole isegi performance’iga, vaid tervikliku kunstifestivaliga, mille Keresztes lavale paneb pooleteise tunniga (muide, 35 minutit kiiremini kui tema eelkäija – iroonia!! – toim.). Tsirkus ja kujutav kunst, kontsert- ja messikomöödia, kogu aeg terav ühiskonnakriitika ja tapv alt sügav armastusdraama ehk totaalne hullus ise, kus hullus=elu. Või pigem Elu.

Bodó lavastatud Akszentyy Ivanovitš Gogoli Poprištšin, lootusetult armunud ja õils alt sündinud ametnik, kes tahab välja murda, on vaid süütu ja kahjutu vaatleja hullumeelsustele, mida József Katona teatri näitleja rolli toob. Ta ei taha ainult näidata, kuidas väikemees jõuab selleni, et ta on VII. Ferdinand, Hispaania troonipärija. Oletame, et see peaks olema pigem tema kui naine.

Seal on Popriscsin, kes on armunud väärika härrasmehe tütresse ja sel juhul ei näe Keresztes isegi välja nagu ta ise. Kui me ei teaks, et oleme teatris ja et tegemist on teatrietendusega, võiksime arvata, et see oli mingi trikk. Eks valgustus on ka meisterlik, aga valgustega seda transformatsiooni esile kutsuda ei saa. Õnn on see, et selleks ajaks, kui jõuame armunud Popriscsini juurde, tunneme juba muusikalist klouni Popriscsinit, kes improviseerib oma publikule numbreid, mis püsiksid iga festivali pealaval.

A47A1375
A47A1375

Samas, Poprischin räägib ainult sellest, mis tema ümber toimub. See, et laval rääkivad koerad ja kolmekopikateater vahepeal ellu ärkavad, teda ei häiri ja me kukume ühest hullust teise, kuni hullust võtab üle skisofreenia, kes ühel hetkel tundub rohkem. nagu geenius ja VII. Ferdinand läheb Napoleonide juurde. Kahju temast, ta oleks olnud suurepärane kuningas.

Ja kujutav kunst tuleb mängu siis, kui Tamás Keresztes ise unistas selle kummalise, teisaldatava komplekti, mis toimib tema tagasihoidliku ruumina. See oleks justkui ekspressionistlik maal, mis voolab publiku poole, kuid ei jõua kunagi selleni, sest vahepeal varieerib meie peategelane seda pidev alt, kasutab ära ka kõige väiksemad nurgad, mis muudab kogu asja veelgi sürreaalsemaks, sobides ideaalselt sisse. draama.

Mida Gogol mõtleks, kui ta seda etendust täna näeks? Arvatavasti üllataks teid ise Popriscsini hullumeelsuse geniaalsus ja ka see, kuidas Keresztes jõuab skisofreenia kõige rängemasse seisundisse, sest kõige ilusam kogu asja juures on transformatsiooni struktuur, mis lavastajal ilmselgelt omab. palju pistmist. Mind üllataks kindlasti, kui Katona József Színházi, FÜGE, MASZK Associationi (Szeged) ja Orlai Produkciós Iroda koostöös valminud saade ei võidaks kõiki hooajal 2016–2017 jagatavaid auhindu. Ja jah, ma mõtlen ka parimat naiskõrvalosatäitjat…

Soovitan: