Kui ma olin laps, oli kõigil klassis Nõukogude või vähem alt üks Tšehhoslovakkia kirjasõber. Kuu üks tipphetki oli see, kui saime paksu ümbriku, mis oli rikkalikult täidetud Fortocskast väljalõigatud piltidega, kleepsudega, mis kujutasid imelisi väikesi pearättidega tüdrukuid ja aeg-aj alt ka nätsu. Jäime sellega väga rahule ja siis, kui olime korralikult swagi üle rõõmustanud, lugesime ka venekeelse kirja läbi (kuigi me ei saanud selgelt aru, mis seal kirjas on) ja siis oli pikk vaikne vaikus.
Paari nädala pärast hingasime sügav alt sisse ja keset pikki peatugesid ja sulepeade näksimist hakkasime kirjutama oma nõukogude sõbrale ilusates kirillitsas, erilise keele ja ortograafiaga kirja.. Kuigi me teda kunagi ei näinud, kõige rohkem ID-fotol, kus ta teeb veidi ilmetut nägu (see oli tavaline, kõik saatsid endast ID-pildi, aga miks?), aga vähem alt ei selgunud see aastatega. millised olid meie elu ühised punktid, nii et me ei pidanud talle palju aru andma. Kuid me kirjutasime vankumatult terve klassiga.
Muidugi oli edukaid kirjavahetusi ja ilmselt on ka tänapäeval elavaid sõprussuhteid, mis sel perioodil hoogu tõusid, kuigi ma ei tea ühtegi. Kuid see pole siiski välistatud.
See lugu kargas mulle kohe pähe, kui tütar teatas, et hakkab nüüd oma tüdruksõbraga kirjavahetust tegema, imelise kalligraafilise käekirjaga, mitte Viberis, mitte Facebooki vestluses ja mitte meili teel, vaid paberil (! !!) Magyar Posta sekkumisel. Ma ei tea, ma purskasin alguses naerma, ettepanek oli nii anakronistlik, aga rääkisin kiirelt kellegi teise kohta nalja, et ta ei arvaks, et ma teda mõnitan. Sellegipoolest oleksin tema suhtes ebaõiglane ja ebaõiglane, sest kui järele mõelda, on käsitsi kirjavahetus väga kasulik ja hea asi, sa ei saa isegi piisav alt vara alustada.
Esiteks on tüdruksõber tõeline, olemasolev inimene, kellega neil on tõelised, ühised kogemused, kuidas nad varem kohtusid ja siis nad sosistavad koos terve päeva. Kas võib juhtuda, et nad elavad riigi kahes erinevas osas? Nad ei saa. Seega on neil ühised punktid ja teemad. Sellel ametikohal nad keelt ei praktiseeri, vaid kasvatavad oma sõprust oma väikesel koipallilõhnalisel moel, mis on ikka lõputu nunnu. Muide, me räägime üheksa-aastastest tüdrukutest.
Pärast paari kirjavahetust jõuti kokkuleppele, et lisaks vaimsetele teguritele on see praktikas kõige jaoks hea
- Nad kirjutavad suhteliselt palju teemadel, mis neid tõeliselt huvitavad. Nad harjutavad entusiastlikult joonistamist.
- Ja kompaktsus. Sest kirjas vab alt rääkida pole nii lihtne (mis pole teismelistest tüdrukutest liiga kaugel).
- Kuna vale kirjapildiga kirja saata oleks ikka naljakas, siis kui milleski kindel pole, siis kontrollitakse, küsitakse, guugeldatakse. Ja kuna nad said oma küsimustele vastuse, kirjutavad nad selle üles.
- Kuna paberkiri on tõsine asi, nõuab see suurt pingutust, nad ei lõdvestu nagu vestluses või e-kirjas. Nii kasutatakse hingamispäevakirja vormingut: aadress, sisu, hüvastijätt, kuupäev jne.
- Nad õpivad lugema üksteise käekirja. See on suhteliselt kitsaskoht ja nad ei saanud alguses lihts alt läbi.
- Siis teavitasid nad üksteist raskustest ja sellest ajast alates on nad olnud palju hoolikamad, et korralikult ja loetav alt kirjutada.
- Ja mis on ehk kõige tähtsam: nad õpivad kasutama postkontorit: adresseerima õigesti ümbrikke, saatma kirju. Kindlasti kiitis postitaja mu tütart, et ta seda juba teadis, siis pöördus minu poole ja märkis, et kui ma näen, kui palju täiskasvanuid ei tea, mida kirjutada, siis kuhu kirjutada.
Muidugi mõtlen mõnikord, miks see vajalik on. Paar aastat ja niikuinii kirjutab ta ainult trükki (ma loodan, et ka koolis), aga kirju ta kindlasti ei kirjuta käsitsi, paberile ega postiga. Teisisõnu, ma kujutan ilmselgelt ette äärmuslikku olukorda, kui jah, milleks ei teeks paha valmistuda, näiteks tuumaplahvatus või midagi sellist, aga ärgem maaligem kuradit seinale.
Kas me peaksime seda nimetama pigem traditsiooniks kui tagurpidi nooleks või rahvatantsuks? Mida arvate, kas käsitsi kirjutamine on lapsepõlves kasulik või on see lihts alt romantiline?
