Kas kodus on probleem? Anna sellest teada ka lapse õpetajale

Kas kodus on probleem? Anna sellest teada ka lapse õpetajale
Kas kodus on probleem? Anna sellest teada ka lapse õpetajale
Anonim

Paljud inimesed arvavad, et pereprobleemid – lahutus, vangistus, surm, haigus – on eraasi. Aga kui meil on kooliealine laps, pole see enam nii ilmne. See, kas me õpetaja asjasse kaasame või mitte, ei määra suuresti ainult lapse sooritust, vaid ka seda, kas ta (vähem alt) tunneb end koolis hästi või mitte. Rääkimata sellest, et saame vähendada ka probleemidega kaasnevat stressi.

„Rääkides õpetajale, mis kodus toimub, aitame neil mõista, miks lapse käitumine on muutunud,” ütles sotsia alteadlane David Maxfield, raamatusarja Crucial Conversations kaasautor Yahoo Parentingule.

Pilt
Pilt

Maxfield ja tema kolleeg Joseph Grenny vaatasid läbi 622 vanemate ja õpetajate suhtluse juhtumit ja leidsid, et nii vanemate kui ka õpetajate eest varjatakse olulist teavet liiga sageli. Sageli ei räägi vanemad õpetajale pereprobleemidest ning õpetajad ei hoiata vanemaid, kui lapse käitumises on koolis ootamatult tõsiseid probleeme. Ja tulemuseks – lisaks nende jutukogule – arusaamatuste ja ravimata käitumise probleemid tulenevad olulisel määral sellest, et täiskasvanud suhtlemise puudumisel ei ole praktiliselt teadlikud probleemide tagamaadest.

Ühe sellise kogutud loo järgi näiteks ärkas üks viienda klassi poiss kord üles selle peale, et komandod suunasid tema poole relvad ja vahistasid ta isa mingi narkojuhtumi pärast. Ja ema saatis lapse lihts alt järgmisel päeval kooli, teavitamata sellest õpetajat, kes hiljem uudiste vahendusel juhtunust teada sai. Õpetaja tunneb, et oleks olnud parem, kui nad oleks talle juhtunust rääkinud, sest siis oleks ta saanud kohe aidata, enne kui koolis käitumisprobleemid tekkisid.

Küsitluse õppetunni järgi usub 94 protsenti õpetajatest, et vanematel oleks oluline õpetajale öelda, kui nad on lahutanud või lahku kolinud, kuid praktikas teeb seda vaid 23 protsenti. 93 protsenti õpetajatest soovib teada õpilase perekonnas esinenud raskest haigusest ja 89 protsenti peab oluliseks saada teada lapse surmast või depressioonist. Sellest hoolimata juhtub seda ainult 21, 26 ja 27 protsendil juhtudest.

Kuigi teadlased ei ole kogunud andmeid selle kohta, miks õpetajad ja vanemad omavahel probleemidest ei räägi, usub Maxfield, et põhjuseid võib olla mitmeid. Alustades sellest, et vanematel pole õpetajaga absoluutselt mingit suhet, kuni uskumiseni, et kool mängib lapse elus vaid väga väikest rolli, ja suhtudes õpetaja "teenustesse" näiteks torumehena.

Ja teine põhjus võib olla see, et vanemad peavad neid asju eraasjadeks ja neil on juhtunu pärast veidi häbi. Nad arvavad, et isegi õpetaja ei saa aidata näiteks nende abielu parandada, ütleb Maxfield. Paraku eiratakse see asjaolu, et lapse käitumine muutub nagunii, mida õpetaja märkab ja ilmselt imestab, et mis kuradit siin toimub. Lõpuks on võimalik, et nad kardavad, et õpetaja võtab kogu asja kui ebakompetentsust.

Pilt
Pilt

Vaatame teist poolt. Küsitluse käigus selgus, et need vanemad, kes tõesti tahtsid teada oma lapse võimaliku uimastitarbimise, depressiooni, hängimise ja muude probleemide kohta koolis, said õpetajatelt infot vaid veerandil või pooltel juhtudel.

Uuringus küsisid Maxfield ja Grenny ka ekspertide nõu, kuidas parandada õpetajate ja vanemate vahelisi suhteid. Jeana Marinelli soovitas vanematel proovida õpetajatega "ülesuhelda": vahetada telefoninumbreid ja anda märku, et nad tahavad lapsest kõike teada. Ja õpetaja peab end igale vanemale ükshaaval tutvustama, pöörama tähelepanu laste pereasjadele, tugevdama usaldust näiteks kiitusega ning aeg-aj alt vanemaid klassiruumi kutsuma.

Selle kõige moraal seisneb selles, et me ei peaks rahulduma sellega, et teame oma lapse õpetajat vaid pealiskaudselt. Oleme kõik hõivatud, aga võtame vähem alt kooliaasta alguses veidi aega, et temaga mingi suhe luua.

Soovitan: