Robert Capa on tagasi, kuid nüüd värvilisena

Sisukord:

Robert Capa on tagasi, kuid nüüd värvilisena
Robert Capa on tagasi, kuid nüüd värvilisena
Anonim

Kui paluksite kellelgi nimetada Robert Capa foto, valiks enamik neist tõenäoliselt Miilitsa surma, mis on tõesti üks tuntumaid ja mõjukamaid sõjafotoreportaaže. Kui see nii pole, öeldakse järjekordse must-valge salvestise pealkiri ja see pole ka ime, sest vähesed teavad, et Ungari päritolu kunstnik töötas ka värvifilmide kallal. Ja kui külastate Robert Capa keskust Budapestis kuni 20. septembrini, võite veenduda, et need värvilised kaadrid on sama imavad kui mustvalged, tegelikult! Käisime näituse avamisel, detailid pärast sõitu!

Näituse avasid Ameerika Ühendriikide suursaadik Ungaris Colleen Bell ja inimressursside ministeeriumi kultuuri eest vastutav riigisekretär Péter Hoppál. Ja pärast kohustuslikke ringe rääkis näitusest Rahvusvahelise Fotograafiakeskuse kuraator Cynthia Young.

Belli näitas näituse ümber Rahvusvahelise Fotograafiakeskuse kuraator Cynthia Young
Belli näitas näituse ümber Rahvusvahelise Fotograafiakeskuse kuraator Cynthia Young

Algus ja lõpp

Esimese värvifilmi töötas Kodak välja 1936. aastal ja Robert Capa nägi seda hea võimalusena teistest fotograafidest eristuda. Tõsi, ta otsustas proovida alles kaks aastat hiljem: kui ta 1938. aastal Hiina-Jaapani sõda kajastas, palus ta ühel New Yorgi agentuuris töötanud sõbral saata talle 12 rulli Kodachrome'i.

Muidugi ei olnud see lihtne ülesanne, kuna toimetajad eelistasid tol ajal veel mustvalgeid pilte, mistõttu loobus ta 1943. aastal mõneks ajaks värvilisel filmil pildistamisest. Ka tema noorem vend Cornell Capa, kes töötas väidetav alt fotograafina, arvas samuti, et värvifotod ei kanna mustvalgetest fotodest rohkem ega teistsugust teavet ning fotoajakirjanikud peaksid jääma viimase juurde ning reklaamifotograafid peaksid selle kallal töötama. värvilised filmid. Nad ei olnud selles üksi – nagu Guardian kirjutab – kogu elukutse jagunes kahe formaadi vahel ja arutelu selle üle, mida tõeline fotoajakirjanik peaks kasutama, kestis aastakümneid.

Pärast sõda töötas Robert Capa aga vähem alt kahe kaameraga, et jäädvustada praegune objekt nii mustvalgelt kui ka värviliselt. Aga see oli vajalik, et ta saaks pärast sõda end uuesti sõjakorrespondendiks positsioneerida ja ajakirjad tema tööd nõudsid. «Tema sõjaaegsete lugude kaalust pole pärast sõda tehtud värvikatest fotodest palju alles jäänud, kuid need fotod peegeldavad mängulisemat ja soodsamat kuvandit ajakirjadele ihaldusväärsemast maailmast,» ütles näituse kuraator.

Capa tegi oma viimase fotoreportaaži sobival teemal, nimelt esimesel Indohiina sõjal. Maailma kuulsaim sõjafotograaf kaotas töö: luureretkel astus ta maamiinile ja tema elu ei õnnestunud enam päästa.

Youngi sõnul oli osa põhjus, miks seda lõiku Capa tööst nii põhjalikult ei esitletud, see, et fotode originaalvärvides nägemiseks oli vaja digitehnoloogiat, kuid loomulikult ei ole see ainult selgitus. "Värvilised slaidifilmid puhkasid ka seal arhiivis, aga keegi neid ei puutunud, organiseerimata. Kaks aastat tagasi otsustasin need läbi vaadata ja korda seada. Teemad ja lood olid samad, mis mustal ja valged salvestised, kuna ta töötas samal ajal kahte tüüpi filmide kallal ja isegi pildistas sama, et ajakirja toimetustel oleks mille vahel valida, nii et pilte oli lihtne tuvastada ja lõpuks valis välja need, mis olid kõige huvitavamad ja tugevaima kujundiga. Värviliste fotode hulgas on ka selliseid, mis nii hästi välja ei tulnud, kuid on tõelisi meistriteoseid," rääkis Cynthia Young Díványile.

Robert Capa kasutas värvifilmi esmakordselt 1938. aastal ning pärast sõda kandis ta alati kaasas kahte või enamat kaamerat
Robert Capa kasutas värvifilmi esmakordselt 1938. aastal ning pärast sõda kandis ta alati kaasas kahte või enamat kaamerat

Muide, Capa in Color näitus debüteeris eelmisel aastal New Yorgis ja seda pole Euroopas seni näidatud. Keskuses eksponeeritud enam kui 100 fotot saab näha asukohtade ja peategelaste järgi grupeerituna Lisaks Roomale, Londonile, Pariisile ja Jaapanile näidati ka Nõukogude Liitu ja loomulikult Ungarit, lisaks kuulsad inimesed nagu Pablo Picasso või Ernest Hemingway ning Näeme ka pilte X-generatsiooni projektist.

Kui fotoredaktor pildistab

Lisaks näitusele Capa in Color oli keskuses väljas ka fotograafi endise parima sõbra ja toimetaja, 98-aastase John G. Morrise pilte. Kuskil Prantsusmaal – 1944. aasta suve fotod on tehtud Normandia dessandi ajal. Ajakirja LIFE endine töötaja ütles avamisel, et ei võtnud end fotograafina kunagi tõsiselt ning väidetav alt peitsid Budapestis eksponeeritud mustvalged fotod siis seitsekümmend aastat lauasahtlis. Ka pildiagentuuri Contact Press Images direktor Robert Pledge märkis, et seni, kuni tal oli pikaajaline karjäär toimetajana, oli Morrisel lühem karjäär fotoajakirjanikuna, kuna ta ei pildistanud enne ega pärast D-päeva.

John G. Morris tegi 1944. aasta suvel Normandias kolme ja poole nädalaga 168 pilti ning 41 neist eksponeeriti keskuses. «Pildistasin sõja perifeeriat, mis annab kuidagi aimu, milline on sõda ise,» rääkis legendaarne fototoimetaja, kes augustis Londonisse naastes 14 filmirulli sahtlisse pani. ja unustasin need.

Soovitan: