Piiramatu armastus kõlab hästi, kuid võõraste puhul see ei tööta

Piiramatu armastus kõlab hästi, kuid võõraste puhul see ei tööta
Piiramatu armastus kõlab hästi, kuid võõraste puhul see ei tööta
Anonim

Kuidas mõjutab meie evolutsiooniline pärand seda, kuidas me käitume inimestega, keda me ei tunne? Milliste raskustega linlase geenid silmitsi seisavad? Kas looduslik valik on endiselt olemas? Muuhulgas arutasime neid küsimusi dr. Koos professor Tamás Bereczkeiga, Pécsi Ülikooli psühholoogiainstituudi juhiga.

Oma Pssinapsises peetud ettekande kokkuvõttes kirjutab ta, et üks suurimaid muudatusi inimkonna ajaloos oli see, et varem suguluspõhiselt organiseeritud kogukonnad asendusid anonüümsete ühiskondadega, kus kõrvuti elavad valdav alt võõrad inimesed..” Kas saaksite seda väidet täpsustada?

99 protsenti oma evolutsiooniajaloost elasime väikestes kogukondades, väikestes küttide-korilaste rühmades. Need rühmad olid organiseeritud suguluse alusel, kõik tundsid üksteist ja tundub, et see on seotud ka meie aju tööviisiga. Võrreldes teiste liikidega – eriti primaatidega – näib, et neil, kes suudavad moodustada suuremaid rühmi, on suurem ajukoor, täpsem alt, need, kellel on suurem ajukoor, võivad moodustada suuremaid rühmi.

Rühma elutingimustega kohanemine nõuab selliseid oskusi nagu teise inimese ettenägemine, teise inimese tegevust hinnata, selle jaoks tegevusplaani väljatöötamine, petturite välja filtreerimine ja võimalusel manipuleerimine, me petame teisi. Need võimed arenesid välja suletud kogukonna sees ja kui vaadata tänapäeva inimeste tutvusringkonda, siis seegi on üsna piiratud. Inglise antropoloogi arvutuste järgi oli neid küttide-korilaste rühmitusi, nn päritolurühmitusi, 150 inimese ringis ja uuringute põhjal oleme ka kokku puutunud laias laastus 100-200 inimesega. Tundub, et rohkemate inimestega on raske isiklikku suhet luua, me pole selleks valmis.

Ja siit tuleb järgmine probleem: tulnukate probleem. Küttide-korilaste mikrokogukondades elavad koos sugulased või vähem alt inimesed, kes kogevad üksteise elu väga lähed alt. Meie seevastu veedame suure osa oma elust mitte oma vahetute sõprade ja sugulaste, vaid võõraste inimestega ning see on pidev stressor, pingeallikas. Sellel on palju füsioloogilisi mõjusid, näiteks ei saa me lõõgastuda, me ei suuda täita oma põhilisi vegetatiivseid vajadusi, kui meid ümbritsevad võõrad inimesed. Evolutsioonilisest vaatenurgast pole me sellega harjunud.

Tamás Bereczkei Pécs
Tamás Bereczkei Pécs

Miks me oleme stressis, kui meid ümbritsevad võõrad inimesed ja kuidas me püüame selle olukorraga toime tulla?

Sotsiaalpsühholoogias on juba ammu teada, et võõraste inimeste vahel tekib paratamatult emotsionaalne ja kognitiivne ülekoormus ning stress. Kui meie ümber on liiga palju inimesi, ei suuda me töödelda meid tormavaid impulsse, seda, et oleme alati uues olukorras. Pole aga juhus, et teaduslike vaatluste põhjal kõnnivad linnainimesed teistest kiiremini ja hoiavad vähem silmsidet. Nii püüavad inimesed vältida stressi, mille põhjustab see ülekoormus, need rõhuvad stiimulid. Tegelikult me kaitseme end sellise käitumisega. Ka väike laps teeb seda: kui võõras tuppa siseneb, sulgeb ta sageli silmad või pöörab pea ära. See vähendab meie sisemist erutust.

Võõrandustundest tuleb kuidagi üle saada. Evolutsiooniliselt, ükskõik kui kaunilt see ka ei kõlaks, ei antud meile piiramatut armastust üksteise sülle langeda, sõltumata vanusest või millestki muust. Väga tore loosung on, et võõras on ilus, aga seda tuleb õppida. Võõraste õige kohtlemine, õige kohtlemine ei ole lihtne asi, sest meil on nende suhtes ambivalentsus. Samal ajal on meil ilmutus, et oleks hea teist inimest tundma õppida, et see võiks olla meile mõnest vaatenurgast kasulik suhe, kuid teisest küljest me ei tea, mis kavatsus ta tuleb kaasa, nii et meil on vastumeelsus. Need on antagonistliku süsteemi kaks alamsüsteemi: me mõlemad läheneme võõrale ja distantseerime teda temast.

Kas selle olukorra lahendamisel saab loota evolutsioonile, et saaksime sellega kohaneda? Kas evolutsioon aitab meil sellest ambivalentsusest üle saada?

Meie keskkond muutub liiga kiiresti, et saaksime sellega kohaneda. Lisaks on maailmas suur geneetiline segunemine, puuduvad isoleeritud populatsioonid, mistõttu on loodusliku valiku toimimine väga piiratud. Looduslik valik tähendab väga lühid alt diferentsiaalset paljunemist, st teatud soodsate omadustega inimeste ülepaljunemist. Väga raske on eeldada, et selline käitumine, mida me iga päev demonstreerime, tooks kaasa laste arvu kasvu. Kaasaegses industriaalühiskonnas on peres kaks last, kuid mõnikord isegi mitte nii palju. Diferentsiaalne reprodutseerimine puudub.

Teine loodusliku valiku tunnus on diferentsiaalne suremus, see tähendab, et need, kellel pole soodsaid omadusi, surevad, surevad välja. Tänapäeval see õnneks nii ei ole, sest enamik lapsi on päästetud. Muidugi on ravimatuid haigusi, aga ammu surid inimesed sellistesse haigustesse nagu diabeet või kõrge vererõhk, kehv nägemine, mis tänapäeval on kõik kõrvaldatavad. Need inimesed ei sure, mis on õnn, kuid nii toimiks looduslik valik.

Leiutasime väga häid vaktsiine nakkushaiguste vastu, kuid looduslik valik lõi meis suurima relva, kui pühkis minema pooled külad, linnad ja riigid ning inimesed, kes olid immuunsed, jäid ellu. Me kõik kanname tänapäeval nende inimeste geene – ka sina ja mina.(…) Põhimõtteliselt arvan, et evolutsioon ilmselt toimib, aga see on kõvasti aeglustunud, ei saa teada, kas lähitulevikus toimub inimese geneetilises varus mingeid loomulikke muutusi. Muidugi saab seda teha geenimanipulatsiooniga, aga see on teine teema.

Me kanname oma koopas elavate esivanemate geene ja nii see jääbki. Väikesed geneetilised muutused on meie ajaloo jooksul toimunud, näiteks täiskasvanueas suudab enamik inimesi piimasuhkrut lagundada, nii et nad saavad piima juua või on alkoholi lagundamise võime olemas. Kuigi need on viimase kümne tuhande aasta sündmused, on need lihtsad geneetilised muutused, need ei mõjuta inimloomust, inimese isiksuseomadusi ja eeldatakse, et ka mitte.

Nende sõnul ei saa me loota evolutsioonile, et tulla toime stressiteguritega, mida põhjustab näiteks linnas elamine. Mis me teha saame? Kuidas lahendada võõraste inimeste probleem?

Käitumisvorme, mida meie praegune elu nõuab, tuleb õppida ning haridus ja sotsialiseerimine on selles osas väga olulised. Me kõik avastame end karjumas madusid ja konni teiste subkultuuride peale, kuid neid tundma õppides muutuvad meie arvamused. Kõigil on eelarvamused – igaüks, kes ütleb, et ta seda ei tee, varjab neid – ja see on normaalne. Parem on, kui näeme, et inimestel on oma olemuselt distants, ettevaatlikkus, ambivalentsus ja mõnikord hirm võõraste suhtes. Parem on teada, et see on meie sees, et see on meie looduspärand. Parem on, kui teame, milleks valmistuda, kuidas seda õppeprotsesside ja sotsialiseerimisvõtetega kõrvaldada. See on lahendus, mitte kasutada jaanalinnupoliitikat väitmaks, et inimesed pole sellised.

Soovitan: