Jumaliku nihke stsenarist-režissöör Márk Bodzsár valmistub oma esimeseks lavalavastuseks, ta kirjutas selle ka lavale. Rääkisime stsenaristikursuse lõpetanud režissööriga lavastusest "Härra W sõnum" ja sellest, miks ungarlased ei oska häid stsenaariume kirjutada. Mitte kolledži tõttu
Kuidas sattusite lavale krimidraamat?
Poolteist aastat tagasi filmisin filmi "Jumalik nihe" ja seal osalesid teiste seas Roland Rába, András Ötvös, Natasa Stork ja Enikő Börcsök. See kohtumine oli meile väga inspireeriv ja nad kõik ütlesid mulle pärast filmimise lõpetamist, et oleks tore tööd jätkata. Siis tulin välja krimiloo idee, mis mind nagunii ka filmina huvitab ja siis mõtlesin, et kui näitlejate pool on selline usaldus ja see on vastastikune, siis ma proovin seda mitte filmis. filmis, aga teatris.
Te pole veel teatris lavastanud, kui erinev see on?
Väga. Filmimine on tehniline asi, seal on palju rohkem rõhku kaamera seadistustel ja montaažil ning palju vähem sellele, mis toimub koos näitlejatega kaamera ees. Siin aga tegelen näitlejatega vaid kaks kuud ja tehniline pool on tühine. Praegu on peaproovide nädal, alles hakkame tegelema sellega, kuidas lavatehnikat opereerida. Siin on palju suurem rõhk grupidünaamikal ja psühholoogial – sellele, kuidas saame iga päev üksteisele silma vaadata. Kogu asi on palju isiklikum võrreldes filmiga, mis on tehnikaspordiala.
Kas hr W. sõnum on täiesti tema enda idee?
Ei, Raymond Chandleril on romaan "Pikk unistus", millest tehti film ja see sai alguse adaptsioonist. Siis aga muutus see nii palju, sest ma tahtsin seda värskendada, et nüüd räägitakse rohkem tänasest Ungari allilmast ja hašišist sõltuvuses eradetektiivist. Arvan, et Chandleri-Ameerika krimisarja on inspiratsiooniallikas, sest sellest sai palju rohkem minu isiklik lugu, mille tegevus toimub tänases Ungaris.
Ma tean, et "Jumaliku nihke" stsenaarium oli paindlik ja te töötasite selle kallal koos näitlejatega palju. Kas see kehtib ka hr W… kohta?
Töötasin õpiku kallal kolm kuud ja selle aja jooksul püüan välja mõelda midagi, mis poleks lihts alt konspekt, vaid mulle meeldib anda teksti näitlejatele nii, et saaksime jätkake sellega koostööd. Ma arvan, et need võivad dialoogi tõeliselt elavaks muuta. Kas see nüüd nii on läinud, otsustavad vaatajad, kuid kindel on see, et prooviprotsessi lõpuks olid dialoogid palju paremad kui paberil kirjas. Teisest küljest saab tegelasi rikastada ka siis, kui näitleja ei saa 100 protsenti valmis stsenaariumi, sest siis on stsenaarium näitlejale ka julgustuseks, et ennast palju rohkem tegelaskujusse tuua.
Kas suured näitlejad aktsepteerivad ka sellist suhtumist?
Ma arvan jah ja kõik võtsid selle siin hästi vastu, aga võib-olla tuleb mõni koosolek, kus see on kellegi jaoks rase. Härra W. sõnumi puhul sai igaüks selle enda kasuks pöörata, nende näitlejatega on tore koos töötada.
Jumalik nihe – hoolimata sellest, et sa sellest palju rääkisid – ei olnud täis improvisatsiooni
Pigem oli see, et tegime palju proove, eriti tehniliste stseenide jaoks. Võtteplatsil oli suhteliselt vähe improvisatsiooni.
Ungari skripte kritiseeritakse sageli, kuigi ma ütleksin, et need on põhjendamatud. Erik Nováki viimane idee selles osas oli panna improviseeritud stseenidest kokku laiendatud film. Üllataval kombel (sellest kirjutame üksikasjalikult siis, kui Must suppi kinodes mängitakse), ei õnnestunud see üldse ja seda mängisid hiilgavad näitlejad, kes olid vapustav alt vinti. Harva küsitakse kelleltki, kes on draamakooli stsenaristi eriala lõpetanud, aga sa oled selline. Niisiis, kui hea idee on teie arvates improviseerida?
Püüan selles suhtes kohusetundlik olla. Isegi kui annan näitlejatele ja endale vabaduse sellega edasi tegeleda, püüan teha parima võimaliku pakkumise. Ma väga ei usu, et millestki saab midagi sündida ja näitlejatelt ei saa isegi loota dramaturgideks. Saate toetuda antud stseenis näitlejale – st sellele, mida ta selles olukorras ütleks –, kuid kogu filmil on konkreetne struktuur ja näitleja ei pruugi sellest läbi näha. Stsenaristi tegelik ülesanne oleks osata lugu hästi üles ehitada. Arvan, et see kuulub juba geniaalsuse kategooriasse, kui keegi oskab dialooge kirjutada nii, et sa ei pea neid üldse puudutama. Selline asi on, aga ma pole selleks võimeline, kahjuks ei oska ma dialooge nii kirjutada, et ei peaks neist üle minema.
Mis retsept siis on?
Ma ei tea. Viimasel kahel ülikooliaastal pidin kirjutama mängufilmi stsenaariumi. Kuid mis stsenaariumis töötab ja mis mitte, saab täiesti kindl alt otsustada alles siis, kui see on filmitud. Pärast esimest filmi vaatasin lihts alt, miks see, mis paberil hea välja nägi, filmil ei tööta. Kindel on see, et kirjanikuna tuleb end relvastada igasuguste asjadega, sul peab olema palju rohkem taustateadmisi kui raamatus kirjeldatu. Usun, et selleks, et osata näitlejatele anekdoote rääkida, on vaja palju uurimistööd, sest ma ei saa eeldada, et nad tunneksid lahkamisarsti või kiirabiõe psüühikat. Selle kõige eest tuleb hoolitseda, raha säästa ei saa. Ungari filmid tunnevad sageli, et nad on pealiskaudsed, väljamõeldud, steriilsed, sest me ei järgi neid. Ta ei taha mind sellest ka välja viia.
Hea küsimus on, miks see ei tööta, kuna ei saa öelda, et ungarlane ei oska kirjutada
Ma arvan ka, et meil on hiilgavaid ilukirjanikke, aga ometi ei saa sedasorti teadmisi üks-ühele üle kanda, sest ilukirjanikud on proovinud ka stsenaariume kirjutada, aga ometi jäi suur ime sündimata. Usun ka, et see on omaette elukutse ja peabki olema. Ameerikas aitab see, et süvenemine on suurem, tõelisi talente saab palju paremini välja selekteerida ja seal on enam kui saja-aastane filmikirjutamise traditsioon. Huvitav on ka see, et kui vaadata Ameerika kirjandust, siis on näha – kui võtta ainult Edgar Allan Poe või Melville –, et see narratiivne, lugusid jutustav mõtlemine tekkis seal palju varem.
Asi on selles, et see on väga hea, et mõtled palju olukorra lahendamisele, aga kas see pole mitte see, milleks pidid olema viis aastat ülikoolis? Kas ma tahan öelda, et stsenaariumi kirjutamisel pole midagi halba? Keegi oleks aga pidanud sulle ütlema, et see saab olema kirjalikult hoopis teistsugune kui ekraanil, ja arvesta seda ja seda…
Mida sellest saab teoorias õpetada, seda õpetati Filmiakadeemias ja selle eest olen tänulik oma õppejõududele. Pealegi saime eksamifilmide lavastuste kaudu ka praktikas katsetada, kuidas kirjasõna muutub liikuvaks pildiks. Kindlasti oleks vaja teha võimalikult palju eksamifilme, et inimesed saaksid võimalikult palju vorme proovida. Kuid see maksab palju raha ja ma saan aru, et ülikool töötab järjest kitsama eelarvega.
Ma kuulsin ka, et teadsite juba ammu enne esimese võtte tegemist, kes on teie peategelased. Kas võib öelda, et olete režissöör, kes teab kellega enne, mida filmite?
See seguneb minus. Härra W. puhul oli motivatsioon näitlejatega järge teha, aga juhtub ka seda, et konkreetne lugu või žanr erutab teda väga. Püüan need kaks ühendada. Kui juba lugu on, siis järgmiseks on see, kellest see räägib, kes seda mängida saab. Kui lõpetan konspekti kirjutamise, mõtlen kohe tegelaskujudele ja püüan nendega näitlejat seostada. Valamise osa teen eelnev alt peas ära. Kandsin üle vaid korra ja kahetsesin seda väga.
Ja kas olete kunagi ette kujutanud kedagi ja ta ütles ei?
Mitte filmis, ma mõtlesin kellegi peale seoses hr W sõnumiga, aga läbi rääkida ei saanud. See võib juhtuda ka sellise filmiga, ilmselgelt mul vedas "Jumaliku nihkega", et keegi teine ei filminud, ja näitlejad, kellest ma unistasin, olid kokku pandud.
Lõpuks, miks juhtus nii, et praegu saame teie nime rohkem teada kui režissööri, mitte stsenaristina?
Ma ei tahtnud seda lavastamise asja väga teha, aga siis oli meil stsenaristidena ka režiipraktika ja kõik muutus, kui mu teine lühifilm (Bloody Mary – toim.) sai Sándor Simó auhinna, mis kool annab igal aastal parima lühifilmi. Just siis otsustasin, et kuigi tasub kirjutamist jätkata, tuleks ka suunda jätkata. Aga mulle meeldib tänaseni väga kirjutada, kui mulle teemat pakutakse, siis kirjutan hea meelega kellelegi teisele. Dramaturgina olen juba osalenud milleski, mida ma ei lavastanud, kuid mul pole veel olnud stsenaariumi, mida ma poleks lavastanud.
Õppisite mõnda aega politoloogiat, kuid me pole näinud sotsiaalkriitikaga Schillingu lühifilmi
Ei, aga teema erutab mind. Mul on ka filmiplaan, mis on poliitiline satiir. Kaheksateistkümneaastaselt arvasin veel näiteks, et poliitiline ajakirjandus võiks olla huvitav žanr, et mul oleks publitsistina midagi öelda Ungari praeguse poliitilise olukorra kohta. Olen praeguseks sellest analüütilisest mõtlemisest eemaldunud, kuid stsenaristina näen endiselt suurt võimalust võimumehhanismide banaalsuse ja vägivallaga tegelemises.
Millised filmiideed teil on?
Üks neist on krimilugu, aga ma ei julge väita, et sellest saab härra W, aga kindlasti tahaks rääkida krimi, samade tegelastega, siis on mul õudus. idee, mis mind tõeliselt erutab, ja kolmas oleks eelmainitud poliitiline satiir. Suveks tuleks valida üks kolmest ja see kirja panna.
Kuidas sa seda praegu näed, kas lavastad ikka teatris?
Muidugi teeksin seda hea meelega teinekordki, aga kindlasti ei oleks ma täiskohaga teatrijuht.
Kas teie taga on alaline töötaja või keegi, kes aitab teil rahalisi ja muid asju korraldada?
Mul ei ole alalist, tõenäolisem, et see arenes koos filmiga, et mul on alaline operaator Dániel Reich, kellega olen koos töötanud ülikoolist saati, ja monteerija Zoltán Kovács..
Kas see on Bodzári stiili loomiseks?
Stiili loomise kavatsus ei ole teadlik, kuid mõistame üksteist väga hästi, mis hõlmab ka seda, et neil on palju iseseisvaid ideid, ma võin neid usaldada ja sellest on hea edasi ehitada. Kuna filmis on ülim alt tõsi, et aeg on raha, siis võtteplatsil, kui sul on operaator, kellega teineteist pooltest sõnadest mõistetakse, siis saad lihts alt raha kokku hoida. Kui see on välja kujunenud, ei taha inimesed seda jalaga lüüa.
Jumalik nihe oli väga edukas.
Ma ei usu, et see nii suur edu oli, mõned kriitikud lõid selle maasse. Pärast filmi linastust olin rõõmus, siis tulid laksud, aga need tasakaalustusid, lahkuda ei saanud, aga heidutada ka ei saanud. Kui filmi näidati, tundsin juba, et peaksin härra W-le stsenaariumi kirjutama, ja püüan end järgmise tööga aidata ja mitte minevikus peatuda.
