Abilahutus tõstatab tuhat emotsionaalset ja praktilist küsimust, millest üks olulisemaid on lapse hooldusõiguse üle otsustamine: kuidas peaksid vanemad lapsega veedetud aega jagama. Üldiselt head lahendust ei ole, kuna õige otsus sõltub palju lapse või laste ja vanemate suhetest ning loomulikult isa ja ema elukorraldusest: kes mida lahendada suudab.
Ilmselt oleks ideaalne see, kui mõlemal vanemal oleks lastega tõeline, sisukas suhe ja seetõttu oleks mõeldamatu, et keegi neist ei näeks oma lapsi tervelt poolteist nädalat, kuid see on tasub alustada reaalsusest, mitte ideaalist. On peresid, kus iga kahe nädala tagant üks nädalavahetus isaga veedetud on piinlik nii isale kui lapsele, sest varem pole juhtunud, et nad oleksid pool päevagi koos.
Levinud argument ühise hooldusõiguse vastu on see, et last ei ole hea "tõmmata", tema elus peaks olema mingi hetk, kus ta tavaliselt magab, mis on tema kodu. Tõsi on ka see, et me ei peaks alustama ideaalist, vaid reaalsest! Elukoha püsivusest olulisem on siiski elav, pidev suhe isa ja emaga, see annab kodutunde. Muidugi on oluline, et mõlemad kohad oleksid tõesti tema kodu, neil oleks oma tuba või kui see pole võimalik, siis oma nurk, mis on sisustatud vastav alt tema vajadustele vastav alt tema maitsele, mis on ainult tema.
Klassikaline lahendus iga kahe nädala tagant üks nädalavahetus on selle vastu, et väga raske on tagada järjepidevust, olla osa lapse igapäevaelust. Seda on lihtne mõista, kui mõelda, et peaksime näiteks sellistel tingimustel suhet looma. Sel juhul tahab vanem kõik tasa teha, mis on muidugi võimatu.
Isegi kui see on raske, on võimalik säilitada intiimne suhe vanema ja lapse vahel, sest nad saavad suhelda ka neil päevadel, mil nad ei kohtu, ja laps saab kogeda, et vanem on tõesti Ootan teda, tõesti, hinges on ka temaga koos nendel päevadel.
Kuid abi ei aita mitte meeletud nädalavahetused, mis on täis programme, vaid tähelepanu. Vanemapoolne avatud suhtumine, kus ta ei taha last kuhjata sõltumata istiku tegelikest vajadustest, vaid on temaga koos, kuulab teda, laseb juhtuda sellel, mis juhtuma peab.
See on tõesti raske, sest nii vanemad kui ka lapsed tunnevad, et vahemaa nende vahel läheb aina suuremaks ja juhtub, et kino, restorani lõunasöök ja väljasõidud täidavad tegelikult nendevahelist tühimikku. Seetõttu on oluline ka kohtumiste vaheline kontakt, näiteks telefonivestluse näol, et laps teaks, et teine vanem mõtleb temale ka siis, kui nad koos pole.
Lapse vanus on oluline tegur. Eriti delikaatne on olukord tõeliselt väikeste alla kolmeaastaste lastega. Kui enne lahutust olid kiindunud eelkõige emasse, nagu tavaliselt, siis nii noorelt on hea, kui ema päevadeks sinu elust ei kao. Tehnilises terminis emotsionaalse objekti püsivusena tuntud nähtus areneb järk-järgult: see tähendab inimese võimet teada teise inimese olemasolust ja oma suhte järjepidevusest ka siis, kui see inimene pole temaga koos.
Objekt ei tähista tegelikult objekti, vaid inimest: kinnitusobjekti. Kolme-nelja-aastane laps saab juba aru, et emmet praegu pole, aga magamiseks kulub kaks tundi ja me kohtume veel ja ta on ikkagi minu ema, kes armastab mind ja mina teda. Mida noorem on laps, seda vähem aega suudab ta endas säilitada teise kuvandit ja nende kahe vahelist suhet. Seetõttu on tavaliselt soovitatav, et vanemad ei läheks esimestel aastatel pikkadele reisidele ilma lasteta.
Ja sel põhjusel tuleb arvestada, et lapselt, kes on eelkõige kiindunud oma emasse, ei saa eeldada, et teda lahutataks päevade kaupa. Sellega seoses on lihtne küsimus, kellesse te kiinduma olete: kui tavaliselt veetsite oma päevad temaga enne lahutust, siis las see jätkub.
Elustiili ja soorollide muutused on viinud selleni, et tänapäeval on rohkem peresid, kus vanemlikke kohustusi jagatakse juba varakult. Kui rääkida lahutusest, siis mõnes mõttes on see lihtsam, mõnes mõttes keerulisem. Lihtsam on, sest lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja intiimne suhe, ta tunneb end mõlemaga turvaliselt. Samas tähendab see, et oleks tore, kui ükski vanematest päevade jooksul silmist ei kaoks.
Tõsi on see, et kiindumusuuringud puudutavad enamasti suhet emaga ja need lähtuvad sellest, et ema hoolitseb beebi ja väikelapse eest. On neid, kes arvavad, et see ei saa olla ainus juhtum, ja mainivad ema asemel esmast hooldajat. Samas teame vähe sellest, mis juhtub siis, kui esmast hooldajat pole, kuid tegelikult võtavad vanemad pooled ülesanded.
Aja jooksul kasvab lapse tolerantsus, kui palju ta talub ilma ühe või teise vanemata. Kuid põhikoolis käival lapsel on veelgi suurem õnn, kui vanemad vahetavad hooldusõigust iga paari päeva tagant või iganädalaselt kohtub laps teise vanemaga korra-kaks vähem alt mõneks tunniks. Ja noorukieas oleks hea, kui laps saaks vab alt vanemate vahel liikuda: pakutaks järjekorda, mida ta saaks järgida, aga ta saaks seda ka vastav alt vajadusele muuta.
Psühholoog Karolina Cziglán
