Ma võitlesin keisrilõikega sünnitamise eest

Sisukord:

Ma võitlesin keisrilõikega sünnitamise eest
Ma võitlesin keisrilõikega sünnitamise eest
Anonim

Virág pole Ungaris elanud üle 20 aasta, praegu elab ta Suurbritannias. Ta sünnitas oma esimese lapse 2013. aastal 41-aastaselt plaanilise keisrilõikega - kuna ta nii tahtis ja 2011. aasta otsuse järgi sai ta seda põhimõtteliselt teha. Kuid see, kes arvab, et Ungaris saab sünnitus olla ainult piinamine, eksib väga.

Vastav alt Ungari kehtivatele seadustele ei saa ema taotleda plaanilist keisrilõiget, kuid paljud arstid võtavad selle operatsiooni ette, kuna see on vähem riskantne kui oht, et pärast halvasti läbiviidud vaginaalset sünnitust võidakse hakata kohtusse eksimise pärast või kuna nad usuvad et naisel on õigus otsustada, kuidas sa tahad oma last ilmale tuua.

Pilt
Pilt

Me ei taha kedagi heidutada ega veenda, nagu on näha meie eelmise artikli kommentaaridest selle kohta, isegi vaginaalselt ja keisrilõikega sünnitanud ei ole üksmeelel küsimuses, kumb on " parem". Aga las Virági kogemused tulevad.

Arvasin alati, et kui rasedaks jään, sünnitan keisrilõikega. Kui rasedaks jäin, hakkasin uurima, millega tegu. Mõne tunniga sai selgeks, et olenemata sellest, kas sünnitan keisrilõikega või mitte, valust ja stressist ma ei pääse, kuid keisrilõige tundus siiski parem lahendus. Arvasin, et ametlik suhtumine on "ära tee enam nalja".

1. ring: ringkonnaarst

Ringkonnaarst alustas sellega, et ma ei saa paluda keisrilõiget, kui puudub meditsiiniline põhjus. Elan Ühendkuningriigis ja teadsin, et alates 2011. aasta oktoobrist on naistel õigus valida keisrilõige. Piirkonna ämmaemand kinnitas seda, kuid ütles, et asi on veel kaugel, peaksin mõtlema ja rääkima paari praktiseeriva ämmaemanda ja arstiga. See ei olnud niivõrd soovitus, kuivõrd tingimus, et ma saaksin keisri valida. Briti seaduste kohaselt, kui ma taotlen keisrilõiget ilma meditsiinilise põhjuseta, pean läbima psühholoogilise hindamise. Kuna minu haiglas polnud selleks kedagi, kutsuti kõigi rõõmuks kohale ämmaemandad, günekoloogid ja anestesioloogid.

2. voor: günekoloog

Minu esimene vestlus oli naissoost leinajaga. Ta ei vaadanud mind (võin lisada, et 39. nädalal keegi ei tee), aga ta karjus uksel, et soovitas mul sünnitada ämmaemanda, mitte naistearstiga. Kuna see oli minu esimene rasedus 40-aastaselt, oli Trisomy T21 test, mis välistab Downi sündroomi, eriti oluline. Õnneks olin selle varem lahendanud vereanalüüsiga ühes Londoni kliinikus, kus alla üheteistkümne nädala vanuseid looteid testiti tasuta. Seega teatas günekoloog mulle väga rõõms alt, et kõik on korras, ja püsti tõustes küsis, kas mul on küsimusi.

Ütlesin, et proovin esialgu otsustada epiduraalanesteesia sünnituse ja keisrilõike vahel ning ta nurrus, et naised kardavad tänapäeval nii väga oma hinnalisi vagiinasid (sic!). Istusin mõnda aega vaikides, sest ma ei olnud kindel, et kuulsin, mida ta õigesti ütles.

Ta rääkis kõigepe alt ja küsis minult, kas ma saan aru, kui tõsine operatsioon see on ja kui palju kohutavaid juhtumeid ta onnäinud tüsistuste ja õudusega, õudusega ja et mulle tuleb ka meelde, et palu keisrit. Aga kui ma ikka ei ole otsustanud, siis peaks peaämmaemandaga rääkima, ta on väga tubli. Jällegi, see polnud nõuanne, vaid kutse.

3. voor: peaämmaemand

Pärast seda ootasin, et peaämmaemand Abi oskab väga hästi mind mu perverssest vagiinakartlikust plaanist lahti rääkida. Kuid lõpuks oli hirmuärataval arstil õigus vähem alt ühes asjas: Abi oli hea.

Olin umbes kaheksandat kuud rase ja ta rääkis mulle lahkelt, mida ma pean teadma C-lõike ja tüsistuste kohta. Ta rääkis ka epiduraalist ja ütles, et kavatseb seda ka küsida, sest see toimis tema esimese sünnitusega nii hästi. Ilma eelarvamuste ja kokkuleppeta teatas ta lihts alt faktid nii, nagu ta neid teadis, ja küsis, miks nad keisrit tahavad. Olen loetlenud oma argumendid, mida olen seni hoolik alt uurinud, ja ma ei tulnud lihts alt selle peale, et ma kardan valu, kuigi arvan, et see on ka väga põhjendatud argument.

Abi püüdis jälgida, et haiglas oleks piisav alt ämmaemandaid ja arste ning kui loomulikul sünnitusel peaks tekkima probleeme, oleks õige spetsialist käepärast. Ma ei olnud veendunud.

4. voor: anestesioloog

Otsustasin, et tahan sünnitada keisrilõikega ja viimane samm selleks oli leida haiglast arst, kes poleks plaanitud keisrilõike vastu, sest kuigi ma saan selle valida, on arst ei ole kohustatud seda tegema. Kui haiglas pole arsti, kes selle vastu võtaks, siis

Ma pean otsima teise haigla. Abi sõnul ei ole see probleem, ma peaksin lihts alt vältima teatud Dr P-d, sest ta on teadaolev alt vaginaalset sünnitust toetav.

Järgmine vestlus oli anestesioloogiga, kes ütles mulle, mis kohalik anesteesia hõlmab ja mis juhtub, kui nad peavad ta magama panema. See läks libed alt ja kuna riskifaktoreid ei olnud, siis oli lülisammas kergesti kättesaadav, arstil polnud vastuväiteid. Tema juurest läksin otse ühe vanemgünekoloogi juurde ning nii Abi kui ka mu piirkonna ämmaemand hoiatasid mind, et ma räägiksin kindlasti arstiga, kelle juurde ma kohtusin.

5. voor: arst, kes soovib teha keisrilõiget

Mul polnud võimalust midagi nõuda, mind viidi kenasti üle arsti juurde, kes oli minu jaoks lihts alt. Juba ootesaalis pahvisin ja valmistasin oma kõige veenvama kõne oma otsuse kaitseks ette. Kui minu kord oli, läbis arst sama nimekirja, mis kõik enne teda. Ohtudest ja sellest, mida keisrilõige endaga kaasa toob ja kui ma oleksin arvanud, et see on kriimustus, siis praeguseks teadsin, et tegemist on tõsise operatsiooniga. Pärast seda küsis ta, miks ma keisrit tahan.

Ma ütlesin talle lühid alt, miks ma arvan, et see on minu jaoks kõige turvalisem viis sünnitada. Toetatud ametliku riikliku statistikaga, mis kirjeldab keisri vastu- ja pooltargumente. Rääkimata sellest, et ma kardan valu ja ebakindlust. Arst ütles vaid, et tema arvates oli mu otsus põhjendatud ja ta ei tahaks ka minuvanust sõpra sellest eemale peletada. Nii et mulle määrati 39. nädalal keisrilõige.

Jäime otsusele, et kui sünnitus algab esimesena, siis alustan vaginaalset sünnitust epiduraaliga, sest siis ei kehtiks enam plaanipärase keisrilõike eelised. Se alt edasi oli jäänud vaid paar kuud survet ja hirmu. 39. nädalal olin veel ühes ja ootasin haiglas läbivaatusel/sünnitus/laoruumis arsti, kes operatsiooni teeks. Mul oli juba haiglamantel, põlvekõrgused valged kompressioonisokid, et vältida trombide teket, ja soodaklaasist prillid, sest pidin kindlasti kontaktläätsed välja võtma.

6. voor: keisrilõige

Sisse tulid kaks arsti, kellest ühega olin juba kohtunud, teine, kes põhimõtteliselt operatsiooni teeks, küsis, miks ma keisrilõiget tahan? Minu raseduskaardis te sellele seletust ei näe ja plaanilist keisrilõiget nad lihts alt ei tee, ainult erandjuhtudel ja see vajab selgitust. Tal oli käes minu

haiglaraseduse raamat, kuhu oli iga vestlus koos kõigi selgitustega kirja pandud. Mu kõht oleks krigistanud, aga see oli juba maapähkli suurune ja püüdsin mitte paanikasse sattuda. Hakkasin rääkima, miks ma valisin kavandatud keisri, kuid tahtsin seda lihts alt öelda, sest ma võin.

Ta raputas lihts alt pead ja itsitas statistika mainimise peale. Viimase pingutusena enne nutma hakkamist mainisin, et olin Abiga rääkinud, mis oli ka mu haiglaraamatus, jasee tegi asja korda. Kui ma Abiga rääkisin, siis võib marss minna. 35 minutit hiljem tekkis lokaalanesteetikumist minimaalne valu ja mul oli rinnal oma ideaalne beebitüdruk, kuna liikumine jätkus mu kõhu ümber teisel pool kardinat.

Mul on hea meel, et valisin keisri

Esimesel viiel päeval võtsin usin alt valuvaigisteid ja pärast seda veel nädala pesin maha ja edasi, kui haav tundlikum oli. Esimesel paaril päeval liikusin väga ettevaatlikult ja peale seda hoolitsesin enda eest veel 10 päeva. Ma ei tundnud tõsiseid valusid, kuid võtsin alati valuvaigisteid, kui tundsin, et valu hakkas. Minu piim tuli sisse teisel päeval ja mu beebitüdruk näksis rõõms alt ternespiima alates esimesest päevast. Nüüd, kolm kuud pärast keisrilõiget, on mu bikiinipiirkonnas 11 cm kahvaturoosa joon ja väike nahasilmus. selle kohal, millest ma loodan, et kui olen kaotanud raseduskilod, kaovad need koos suure aasaga, mille ma usin alt küpsiseid süües kasvatasin.

Soovitan: