Verised krimilood suveks

Sisukord:

Verised krimilood suveks
Verised krimilood suveks
Anonim

Ungari krimikirjandusest pole viimasel ajal palju rääkida olnud, selle peamiseks põhjuseks on see, et kõige rohkem võiks mainida Budapest Noiri. Nüüd on Athenaeum käivitanud uue sarja. Kuigi nad ei konkureeri Skandinaavia krimiromaanidega, ei esinenud nad halvasti.

Eva Pataki ja Anikó Vajda Hamleti surnud osutus vähem alt sama šokeerivaks kui selle põhilugu; kuigi kirjastaja sõnul on tegemist tõelise Pesti kuriteoga, usun, et nad eksisid.

Kuulsustatud näitleja Tibor Széplaki leitakse oma korterist surnuna. Intuitsiooni poolest kuulus noor ja võimekas detektiiv Anita Salgó saab kohtuasja, kuid seekord satub ta suurtesse jamadesse. Äärmuslikke vaateid propageeriv vägivaldne organisatsioon ähvardab teda surmaga ning loo haarab üles ka kodumaine meedia. Kuulsa geinäitleja salapärane surm tekitab avalikku arvamust, samas kui poliitilise eliidi liikmed – sealhulgas tunnustatud psühholoogid – ja armukadedad kaasnäitlejad hakkavad kahtlustama. Aga kelle huvides oli näitlejat vaigistada ja millised tumedad varjud jäid Széplakit kummitama? Üldse: kas see oli mõrv või enesetapp? - ütleb raamatuarvustus.

Terve raamat on nii tolmune, nagu oleks käsikiri 80ndatel nurgas lebanud ja nüüd äkki leidis keegi selle. Üks asi on see, et noore ja võimeka Salgó (pole ütlematagi selge, ka ilus ja loomulikult näeb ta väga professionaalne) kuju ei saanud tegelikult vormitud, kogu raamat näitab, et kaks professionaali viskasid selle kiiresti kokku, kuna oli tähtaeg. Niidid on läbimata, tegelaskuju iseloomustus pole järjepidev ning see on täis täiesti ebareaalseid stseene. Kui keegi ei tea Ungari detektiivide tööd, siis pole hullu, aga võta vähem alt vaevaks nendega rääkida, kuidas nad töötavad. Ainus elevus raamatus oli nuputamine, millise tegelasega saab samastada, millise meie pärisnäitlejaga ja vahepeal olime nördinud, miks ei ole võimalik põhimõtteliselt aktsepteeritavast loost luua midagi, mis on vähem alt natukenegi autentne.

Väljavõte köitest

B1056811
B1056811

„Anita vaatas talle kaua järele ja istus siis koos Bozótiga kivile tagasi. Mees oli mõnevõrra rahunenud ja teatas selge, kindla häälega:

– Ma ei tapnud teda.

– Aga ta soovis oma surma, kas pole? – Ei! Ei! Ta oli geenius! Geenius… Vaatasin talle otsa! Mulle meeldis see!…, ütles ta peaaegu uimaselt.

– Kus ta oli mõrvaööl?

– Ärge võtke mind sisse! Palun!

– Kus ta siis oli?

– Ma kolasin mööda linna… jõin. Ma olin rabatud, nagu teisedki – vastas Bozóti peaaegu üksmeelselt, kummardus siis Anitale väga lähedale ja lisas sosistades konfidentsiaalsel häälel

– Teater oli suletud, tead?!

- Ma tean - vastas Anita - ja astus instinktiivselt tagasi. Noh, tule - ja ta tõmbas näitleja maast üles

- See on kohutav, kas pole? Kohutav! Mis meist saab? - jätkas mees kummalise

võõra häälega, kui ta Anitaga kaasa komistas."

Sellega võrreldes on Noémi Kovácsi romaan Lélekölő täielik kosutus. Ameerikas üles kasvanud ungari detektiiv otsib sarimõrvarit, kes mõrvab noori tüdrukuid. Ta kutsub oma sõbra, kes on muidugi suurepärane profiilide koostaja, nii et lahendame Normwoodi mõrvari mõistatuse. Tuleb ka ameeriklane, ütleb kolm lauset, siis läheb paremale. Ta jätab aga maha targa ja kauni Anna, kes, kuigi on professionaalne psühholoog, liitub võimalusel uurimisega. Pildilt ei saa puududa ka nipsakas praktikant, kes on küll veidi kohmakas, kuid kes dramaturgiliselt vajalikul korral alati professionaalid hädast välja aitab. Ei pea palju mõtlema, kõige rohkem, miks ta tuleb, ja siis kaob vereprofessionaalne ameeriklane sekunditega. Sellest hoolimata on Noémi Kovácsi romaan loetav ja selles on vähem alt üks-kaks pööret, mis ei tekita tunnet, et autor on unustanud, mida tegema peaks.

Katkend romaanist

B1056842
B1056842

“See on parim lahendus. Kui mees tahab kukkuda, siis kuku nii nagu mina tahan. Mõte vilksatas Peter Page’i peas valguse kiiruse ruudus, nagu oleks ta oodanud seda võimalust oma elus. Ta ei olnud halb inimene, aga vahel jäi teiste ja reeglitega hätta. Tema jaoks õigustas eesmärk Normafáse taolised pätid üles leida ja trellide taha panna alati vajalikke vahendeid. Tema jaoks olid aruannete kirjutamine või märkmete tegemine tarbetud ringid, mis ostsid kurjategijatele ainult aega. Teisest küljest ei keelanud ükski määrus kutsuda kohale selliseid suuri püssi nagu W alter Bolt, Ameerika profileerija, suure John Douglase ja Mark Ohlshakeri õpilane, kes on juba lugematul hulgal sarnaseid juhtumeid lahendanud. Budapesti politsei peakorteris oli selleks vaid üks takistus. Raha. Seega teadis Page, et kui ta teeb vale otsuse, võib Bolti honorariks välja lepitud varandus, mis oleks katnud kõik särtsakate detektiivide kulud umbes kaheks aastaks ette, maksta mitte ainult tema karjääri, vaid ka pea.

Millist raamatut saab kirjutada sotsiaalpsühholoogia ja rahvuslike stereotüüpide ajaloo uurija? László Sztanó romaan Dark Dawn oli minu jaoks suur üllatus. Esiteks, kui ma poleks nime ja pealkirja näinud, poleks ma öelnud, et see on ungari romaan, mitte tõlge. Sztánó juhatab lugejat raamatus väga hea meelega läbi, sõnadega mängimine on põnev, asetades sageli tegelaste kogemused loo ette. Tema stiil meenutab Stephen Kingi – kui teda peab kuhugi liigitama – on ta eriti tugev pinge hoidmisel.

Raamatuarvustuse järgi "Gyáli piirilt leiab politsei noore mehe jõhkr alt moonutatud surnukeha, tagataskus päevik, mis peidab endas lämbeid saladusi. Maailmakuulsuse poole pürgiv Ameerika pianist tuleb Budapesti näoplastikale koos rahvusvaheliselt tunnustatud professor Horgassiga, kuid päevi hiljem on ta kadunud. Pealinna saabub ka Ameerika ajakirjanik Stacy Wyatt, kelle ülesandeks on kaitsta iluoperatsiooni ootavat tüdrukut ja "serveerida" sensatsiooniline lugu meediale. Ülesanne tundub aga ületamatu; linn on võõras ja tõrjuv, metoodiline mõrvar tabab uuesti ja Stacy peab tegelema ka mahavaikitud mineviku tumeda deemoniga… Et järgneks veelgi rohkem pimedust."

Soovitan: