Need võivad ikkagi katarsist põhjustada

Need võivad ikkagi katarsist põhjustada
Need võivad ikkagi katarsist põhjustada
Anonim

Leegitsevate huultega pole lihtne. Mõnevõrra hakitud moel tavatses nad öelda, et need on Ameerika vastus Radioheadile. Mõnevõrra sünge ja abstraktne laulutekst, kummaline, jube, siidine meesvokaal ja ka eksperimentaalne bänd, kes on kuulus selle poolest, et pea igas loos on mõni kummaline sound, vidin või üllatav lüliti. Need üleminekud on kõige põnevamad, kunagi ei oska arvata, millal järgneb selline tüüpiline pööre, mis järsku aeglasest nii-ja-naa numbrist millekski hiiglaslikuks plahvatab. Ja seda kõike tehakse viisil, mis pole üldse nutikas, õpetlik ega suurejooneline.

Mõni šokk

THE-TERROR-FINAL

The Flaming Lipsi looming on vastav alt üsna kirev, ühes loos toovad nad enamasti eelmisel kümnendil populaarse laulja-laulukirjutaja liini, teises on neil mingi kummaline segu kantrist ja kolmandas kirjutavad nad suur peonumber. Neid kuulates võib kergesti tekkida tunne, et need muusikud on kõigega hästi kursis, samuti võib sattuda masendava määratluse otsa, et nad mängivad mõtleva mehe rokkmuusikat. Sellele vaatamata ei saanud bänd ebameeldivaks muutuda, sest kõik nende laulud on teatud hoobilt täis, justkui ei võtaks nad seda kõike nii tõsiselt.

Muide, Ameerika bändi ei peeta sugugi nooreks, nad asutati 1983. aastal ning oma suurt läbimurret tuli kaua oodata. Edu tõi neile vaid 1999. aasta Soft Bulletin, mis oli peaaegu viimane tähistatud rokialbum möödunud aastatuhandel (kõige kõnekamaks ja otsustavamaks ajakirjaks peetud Ameerika Pitchfork hindas seda 10/10).Tegelikult oli see üks viimaseid suurepäraseid rokialbumeid, mida ühtselt tähistati. The Flaming Lipsi karjäär on sellest ajast peale olnud suhteliselt katkematu ja 2002. aasta Yoshimi Battles the Pink Robots oli võib-olla isegi parem kui nende üheksas läbimurdeline album.

Algul ainult tuikav

Nende eelmine LP Embryonic tõi seevastu muusikasse kummalise muutuse, justkui ei suhtuks nad sellesse nii kergelt. Flaming Lipsi iseloomustas sageli mingi melanhoolia, kuid Embryonicust - ühe erandiga - mäletan ainult süngust. Muidugi oli ainsaks erandiks Yeah Yeah Yeahsi laulja Karen O-ga salvestatud I Can Be a Frog, mille päästis lauljatari telefonis loomahääli imiteeriv. Kardeti, et Terror on veelgi pahuram, sest grupi juht Wayne Coyne läks mitte kaua aega varem lahku oma tüdruksõbrast, kellega nad olid koos olnud kakskümmend viis aastat.

Esimene lugu ei alga halvasti, esialgu on justkui mp3-mängija külmunud, aga ehitavad sellest hüpnootilise loo, aga see kinnitab kiiresti mu hirmu: Flaming Lips on võrreldes sellega palju muutunud. sellele, kuidas ma neid tundsin ja kuidas ma neid armastasin.Algab unenäoline vokaal ja samal ajal koliseb kitarrimäng, mis meenutab Steve Albini legendaarset müraroki bändi Shellacit. Teine lugu on palju looritum, alguses on kuulda vaid pulseerimist ja mõningast elektrilist mullitamist, mis siis muutub peaaegu sama lärmakaks kui siis, kui MZ/X Mézgade perekonda külastas.

Siit on juba näha, et Terror on selline plaat, mida inimesed tõesti armastavad ja austavad, aga kuulavad seda kõige rohkem kord aastas, kui üldse kätte võtavad. Ümmargune tervik, vaiksemate, meditatiivsemate osade ja metsikumate numbritega, mis järgnevad üksteisele nii, et annavad võimalikult suure elamuse. Sellelt lapilt ei saa numbreid välja kiskuda, muidu kaotab see oma jõu. Enam kui kümneminutilise Lustiga lähevad nad ikka liiale, album istub selle all, kahe kõrgpunktiga, aga need on jaotatud ka nii, et meil ei jää lõpuks üllatusi ja album lõpeb nii, et me pole minutite jooksul midagi huvitavat kuulnud.

Veel vähem mängureid

Üks-kaks korda suudavad nad muutuse või ootamatu heliga tekitada väikese üllatuse, katarsise või, kui soovite, šokeerida, kuid pole kahtlustki, et nad on nüüd laulust kõige kaugemale liikunud- nagu laulud. Seda suunda võis avastada ka eelmisel plaadil Embryonic, sest muusika lihts alt voolas iga silmapaistva hetkega. Juba siis oli Flaming Lipsi kuulamine selline, et kohati oli see pigem taustamuusika, se alt sai välja astuda ja siis, kui nad end raputasid, sai jälle nende maailma tagasi. Seekord oli püüdjaid veelgi vähem, aga üks-kaks korda tasub ikka kuulata.

Populaarne teema