Kuidas saab laps märkamatult nälga surra?

Kuidas saab laps märkamatult nälga surra?
Kuidas saab laps märkamatult nälga surra?
Anonim

Agárdonis näljutati pooleteiseaastane laps. See, kas see tuleneb kergest söömisest või mitte, ei oma tähtsust. Om alt poolt võin siia lisada, et ma pole veel mõelnud, mis oleks vanemate jaoks korralikult julm piinamine, sest lihts alt tema löömine seni, kuni ta liigutab, tundub liiga lubav.

Aga tegelikult, kuidas saab selline juhtum üldse tekkida? Kuidas on nii, et neli ja pool kilo kaaluv laps sureb pooleteiseaastaselt nälga, kuue kuuselt kuus kilo kaaluv laps, kes peaks olema isegi vähem alt 10-11 kilo kui ta on filigraan.

Süsteemis on lünki ja tundub, et iga paari aasta tagant lipsab neist läbi vähem alt üks selline juhtum. 2007. aastal jäi üks laps vaevu ellu ja tema isa on sellest ajast peale olnud sundravil.

1. Lapsehoidja

Sellisel juhul on igaühe esimene mõte lapsehoidjast. See on loogiline, välja arvatud, nagu enamik meist isegi ei tea, lapsehoidja hoolduse saab kirjalikult tühistada. Kui see juhtub, ei mängi eestkostja juhtumis enam rolli. Sellistel juhtudel peab õde ESzCsM vastava 2004. aasta määruse alusel teavitama juhtunust lastehoolekandeteenust ja perearsti.

tk3s mon154007

Nii on määrus sõnastatud: "Õnnihoidja kohustus on: (…) teavitada kirjalikult lastekaitset ja perearsti, kui seaduslik esindaja keeldub kohaliku lapsehoidja abi kasutamast (… perekülastused) või algatada ametlik menetlus lapse väärkohtlemise, lapse raske hooletusse jätmise, ennastpõhjustatud raske ohustava käitumise või muude tõsiste ohtu tekitavate põhjuste korral (…)"

Agárdi emade sõnul on viimastel aastatel erinevatel põhjustel toimunud mitmeid hooldajate vahetusi, kuid nad ütlesid ka, et kõik kolm hooldajat, kellega nad kokku puutusid, tegid oma tööd kohusetundlikult.

Mõnevõrra vastuoluliste väidete põhjal ei selgu, mis seis selle perega oli, kas tegelikult keelduti ämmaemanda hooldusest või mitte. Piirkondlikult pädev eestkostja pääses kunagi perele ligi, aga pärast seda enam mitte, see on kindel. Mõnede väidete kohaselt andis lastekaitse juhtunust lastekaitsele mitu korda teada ning ajakirjanduse andmetel konfiskeeris politsei seda tõendavad dokumendid. Indeksi aruande kohaselt pole see aga ilmne.

2. Lastearst

Teine kaitseliin on põhimõtteliselt lastearst, kes peab last nägema ja läbi vaatama vähem alt kohustuslike vaktsineerimiste ja seisundikontrollide ajal. Kuid kahjuks saab seda mängida ka mitmel viisil.

Üks juhtudest on see, kui vanemad lihts alt võltsivad arstiabi puudutavaid dokumente. Kuna asjassepuutuva Agárdi pere lastearst oli põhimõtteliselt Pestist, ei pruugi see ilmtingimata välja tulla ka siis, kui õde näeb lisaks nutikale võltsimisele ka lapse pabereid.Kui teil pole lapsehoidjat, pole teil kahekordselt õnne.

Teine väga vaktsineerimisvaenulikes peredes tuntud praktika on näiteks arsti otsimine, kes teatud rahalise hüvitise eest lapse vaktsineerimisraamatusse vajaliku info templi lööb.

Põhimõtteliselt on seisundiuuringud kohustuslikud 1-3-6 kuu vanuselt, aasta vanuselt ja edaspidi igal aastal, sellest tuleb tervisevisiidil mainida, kõik need on osa üldisest arstlik läbivaatus, mille peab läbi viima lastearst vastav alt määrustele.

Praegusel juhul ei ole veel teada, kas lapsel oli tõesti arst või oli see lihts alt võlts/tasutud. Kui oli, siis tekib küsimus, kas laps sai kohustusliku 15-kuulise MMR vaktsiini. Sest on lihts alt mõeldav, et aastases tervisekontrollis oli lapsel täiesti korras, aga viimase vaktsineerimise ja surma vahel oli möödunud vaid 3 kuud. Muidugi võib täiskasvanud inimene kolme kuuga kergesti nälga surra, lapsest rääkimata.Eeldatakse, et pere andis lapsele ainult rinnapiima, kui see nii oleks, oleks lapse areng ideaalsest alla jäänud juba kuid varem ning peale kuuendat elukuud ei piisa enam ainult rinnapiimast.

3. Laste hoolekandeteenus

Nagu selgus, siis kui pere taandub eestkostjast, suunatakse juhtum laste hoolekandeteenistusse (kõnekeeles: eestkoste). Erinev alt õest ja lastearstist ei saa põhimõtteliselt keelduda lastehoolekande kontrollist, nad tuleb vastu võtta.

Ajakirjanduse teadete kohaselt teatas pädev eestkosteamet, et nad pole nälgiva lapse juhtumit kätte saanud. Samuti sattus see kord sinna, sest nad kutsusid vanemaid kirjalikult üles oma kodus sündinud last registreerima. Kuid hiljem ei mänginud nad praeguste andmete kohaselt rolli.

Kuna naiskaitse ja lastekaitse väidavad erinevates pressiteates vastuolulisi asju, ei ole juhtumist esialgu võimalik selgelt näha.

4. Eelarvamused ja nende puudumine

tk3s mon119012

Peaaegu igas uudistes mängis rolli asjaolu, et pere elas korrastatud tingimustes ja heas majanduslikus olukorras. Sellistel puhkudel ei saa ma lahti mõttest, et mingisugune vastupidine eelarvamus mõjub. Meie patroness võiks palju rääkida sellest, kuidas inimesed suhtuvad, kui tuleb juttu, et mustlaspere toob oma ühetoalisesse majja oma kolmanda lapse. Sellistel aegadel on kõik mures, kõik ootavad, et kõik oleks väga hästi kontrollitud. Regulaarselt tõstatub küsimus, miks laps sellistel asjaoludel üldse koju saadetakse.

Kui aga heal järjel valge pere elab oma kenas majas, tundub okei, et seal pole lapsehoidjat, lastearsti ega mitte midagi.

Nii kirjutab sellest professionaalidele mõeldud materjal, mis aitab ära tunda väärkohtlemist ja hoolimatust:

"Laste väärkohtlemist esineb kõigis ühiskonnakihtides, kuid on perekondlikke ja individuaalseid riskitegureid, mis nõuavad suuremat tähelepanu. Kõrgema sotsiaalse staatusega perede puhul ei pruugi väärkohtlemine olla väiksem, väärkohtlemine, avalikustamine ja kaitse lapsega on aga raskem.Need pered, sest nad on paremini informeeritud ja oma huvide eest seisavad.. Spetsialistid suhtuvad neisse vähem kahtlustav alt, võib-olla vanemate sotsiaalse staatuse tõttu kardavad rohkem oma aruandluskohustust täita"

5. Keskkond

Nälginud laps elas koos nelja täiskasvanu, oma vanemate ja ühe vanavanemate paariga. Teadaolev alt elas maja kõrval asuvas kõrvalhoones aednik, kes olevat samuti öelnud, et laps oli kogu aeg tuppa lukus. Arvatavasti on neil sugulasi. Nende naabrid, kellelt tabloid aedniku öeldut kuulis. Nad on lihts alt sõbrad. Nende kolleegid. Ja nii paljude inimeste seas pole ainsatki, kes märkaks, et midagi on valesti.Et laps on kõhn. Või et nad ei pääse kunagi kodust välja. Et nad ei korralda programme. Et nad ei näita temast fotosid. Jube, kas pole?

Mida teha, kui kahtlustame?

Te kuulete lugematul hulgal juhtumeid, kui keegi kahtlustab, et peres pole kõik korras. Laps on alati imelikke vigastusi täis või siis tuleb korterist kaklemist, kaklemist, nutmist, karjumist. Need on väga keerulised olukorrad, sest nüüd seisame naabrinaise ette, et ta saaks aru, kas ta tõesti käis õhtuti väikest Józsikat peksmas?

Kui vaid kahtlustame, et midagi pole korras, siis tasub sellest rääkida piirkondlikult pädevale õele, kes tavaliselt hoolitseb lapse eest kuni 6-aastaseks saamiseni ja (tavaliselt) korterisse satub. Sellistel puhkudel uurib olukorda ka eestkostja, kes jagab kahtlusi, annab juhtumi edasi lastekaitsele või raskematel juhtudel politseisse. Kui õde antud pere eest ei hoolitse, tasub edasi minna ühega:

Kui oleme oma äris suhteliselt kindlad, saame koheselt teavitada piirkondlikult pädevat lastekaitseteenistust.

Ja kui olukord on täiesti selge ja lapse jaoks eluohtlik, siis tuleb koheselt pöörduda politseisse.

Populaarne teema