Vanadel headel aegadel võis Haribo endale saada staar, armsad väikesed kummikarud sõid lapsed sekunditega ära. Sellest ajast on piirid avanenud ja poodidest pole saadaval ainult kultustükid. Biomaania levikuga on nüüd loomulikult saadaval ka keemiavaba versioon, taimetoitlased saavad valida pektiini või agar-agariga tehtud variandi, kuid on ka vitamiinidega turgutatud varianti.
Mida me nimetame kummikummiks?
Kummi leiutas 1909. aastal Charles Gordon Maynard. Iseloomulik kaisukaru on seevastu seotud Hans Riegeli nimega ja võrreldes tänase želatiinversiooniga on see ikkagi kummist.
Tänapäeval moodustavad iseloomulikud figuurid suhkur, želatiin ja aroomid ning kauni valguse tõttu saab ka veidi vaha. Just seetõttu püüavad emad oma lapsi magusast eemal hoida, sest suhkur on tegelikult selle kõige loomulikum aine.
Taotlejad
puuvili/mahl
geelistav aine
magusaine (soovi järgi)
See on ka põhjus, miks me otsustasime kasutusele võtta kodus valmistatud versiooni, mis nõuab ainult puuvilju, tarretusainet ja magusainet. See ei ole nii ilus ega sädele nagu poeversioon, kuid vähem alt teame, mis selles on, ja see pole isegi ebatervislik.
Paljud inimesed valivad želatiini, sest see on valmistatud loomsest valgust, ja kes tahaks süüa kõõlustest ja muudest lihatööstuse kõrvalsaadustest valmistatud toitu? Želatiin on valmistatud just sidekudedes leiduvast kollageenist, mida saab osta pulbrina või helvestena. Sellel pole maitset ega lõhna (seda sisaldavatel toodetel leidub seda nimetuse E441 all, kui nad ei soovi tootes sisalduvat loetleda).
Kes ei soovi tarbida loomade abil valmistatud tooteid, võib valida õunapektiini ja agar-agari, aga ka taimse tarretusaine Stabarki vahel, mille suureks eeliseks on üliodav.
Sest kui 30 grammi agar-agarit maksab 895 forinti, siis 50 grammi stabarki maksab 335 forinti. Ja 60 grammi õunapektiini maksab 650 HUF. Viimane suur eelis on see, et seda saab isegi kodus toota, kui kellelgi on palju õunu ja aega.
Internetist leiab palju retsepte, nii välis- kui ka kodumaistelt veebilehtedelt. Lihtsaima variandi jaoks on vaja puuvilju või puuviljamahla ja tarretusainet.
Esimene katsetus lõppes inetu ebaõnnestumisega, sest ühest küljest osutusid ploomid täiesti maitsetuks ja teis alt silikoonvorm, millesse ma need valasin, oli liiga sügav, nii et mu suhkrud said hallitama, enne kui tahkusid. Seetõttu ei soovita ma kellelgi kasutada IKEA kalakujulist jääkuubiku alust kommivormina või täita see ainult poolenisti.
Katse teises pooles kasutasin külmutatud marjade puuviljasegu, mille blenderdasin. Ma ei lisanud suhkrut ega muid magusaineid, lapse meelest ei olnud piisav alt magus. Kasutasin selleks silikoonist šokolaadivormi, mis ei olnud väga sügav, aga ootasin siiski vähem alt 3 päeva, et korralikult tahkuks.
Puuviljadest ei saa teha ainult kummikomme, häid tulemusi saavutad ka 100 protsenti puuviljamahladega, need on magusamad kui nt. marjad.
Tasub täpselt järgida tarretismasina peal antud kvantitatiivset määratlust, muidu võib see kergesti lõppeda pettumusega. Vastasel juhul koosneb ülesanne vaid mõneminutilisest küpsetamisest ja seejärel pikemast ootamisest. Silikoonvormi asemel võib osta loomingulistes hobipoodides saadaoleva küünla- või seebivormi, kuid tarretise võib panna ka suuremasse koogivormi, mille saab pärast tahkumist ka piparkoogivormiga välja lõigata. Kuid see sobib suurepäraselt ka kuubikuteks lõigatuna.
Täitmine
Seda on väga lihtne valmistada, tuleb järgida geelivalmistaja pakendil toodud koguseid (1 liiter vedelikku vajab ca 50 g geeli). Külmutatud puuvili või puuviljamahl tuleb valada anumasse ja seejärel segada sisse sümpaatne tarretusaine. Peab olema tähelepanelik, sest želatiin nt. seda ei tohiks keeta, piisab, kui kuumutada peaaegu keemistemperatuurini. Vältige magusaineid (suhkur, mesi, erütritool või mida iganes te vannutate). Kogu protsess toimub mõne minutiga, jääb vaid valamine. See võib vab alt olla Jena, vormi järele ei pea ilmtingimata poodi tormama. Kui segu on veidi jahtunud, võid selle panna külmkappi kiiremini tahenema. Siis jääb üle vaid oodata.
