21. märtsil toimus Hadik Irodalmi Salongis Diivate õhtu, kus 5 edukat naist tutvustasid meile end sellisest küljest, millest me neid seni võib-olla ei teadnudki. Kohal olid fotograaf Eszter Gordon, näitleja Gabriella Hámori, maalikunstnik Kati Verebics, luuletaja Orsolya Karafiáth ja laulja Evelin Tóth.
Kirjanduskohvik Hadik on oma programmide sarjaga püüdnud juba poolteist aastat oma külastajatele tuua kirjanduse ja sellega seotud kunstide keerulist sidemete ja mitmeharuliste vastasmõjude võrgustikku. Nii juhtus ka üritusel pealkirjaga "Diivate öö", kus fotograafia, performance ja kujutav kunst kohtusid luulega. Hadiku kirjandussalongi juhataja ja ühtlasi õhtu korraldaja Anna Juhász tervitas külalisi, kellest enamik oli sunnitud terve kahetunnise etenduse seisma, tekitades nii fotograafidele kui ka nende endi jalgadele paraj alt pahandust. ja taljed.
See õhtu ei puudutanud ainult Karafiáthit, kellele ta tegi palju haiget
Pärast külalisi tutvustas ja tervitas Juhász õhtu peategelasi, "Budapesti diivad". Viis naist istusid väikese laua ümber, naeratasid, viisakad, ootasid ja osad ootasid juba üsna pahur alt, et lõpuks etendus algaks, et ta lõpuks sõna saaks. Pärast Juhászi tervitust rääkis oma loo ka Gáspár Bonta. Siis me veel ei teadnud, milline on tema roll selles ja siis selgus, et ta esindas kiimas intellektuaalset meest, kes on naiste järele hull ega suuda neilt silmi pöörata (tema kissitamine on õnne seda lugupidamist, hästi juhitud inimesena saate keskenduda kuni kahele naisele). Särgis ja vestis sirutas ta end salongi juhataja kõrval, sattudes vahel oma vaimukate kommentaaridega vestlusesse, mis saavutas vaid selle, et epiteet jäi talle kustumatult külge. Pärast kohustuslikke ringe saate alguses järgnesid diivad. Me ei teadnud täpselt, millises vormis õhtu kujuneb, peagi sai selgeks, et tuleb mõelda küsimuste ja vastuste peale.
Neli diivat ja kultuurideemon
Alguses läksid asjad ladus alt, kuni poetess Orsolya Karafiáth ei tahtnud iga küsimust viis korda kommenteerida ja seetõttu hakkas ta teiste diivade käest mikrofoni haarama, et saaks nende kõnet katkestada. sõnad. Muidugi tegid paljud sellest suure numbri, kuid ei läinud kaua, kuni saabus punkt, mil see muutus tüütuks isegi endistele naerjatele. Ennast vaid kultuurideemoniks nimetaval Karafiáthil oli vist raske olla sellega, et see õhtu ei puudutanud ainult teda, see ei saanud tema jaoks kerge olla, sest 19. märtsil oli peaosas tema. ainult ja ainult MÜPA üritusel, mis talle tohutult meeldis. Teis alt, kui ta peab nelja väga andeka naise kõrval publiku tähelepanu all pidutsema, oli tal juba sellega raske. Selleks puhuks pani ta aga pähe blondi paruka, mis kahjuks ei osutunud heaks valikuks. Aga liigume lihts alt järjekorras.
Anna Juhász pani ääreni täidetud kohvikus lõpuks mikrofoni maha, andes sõna Armeenia päritolu Evelin Tóthile ja Yengibarjan Davidile. Evelin taastas meie usu oma häälega ja Yengibarjan oma tangoakordioniga: on veel võimalus, et see õhtu tuleb hea, mõlema professionaalsus uhus meid kahtlejatest minema. Nad esitasid sefardi rahvalaulu ja ostsid meid esimeste sekunditega ära. Ma ei saa vaikida sellest, et David Yengibarjani sära ja karisma on nii valdavad, et ma ei suutnud punastada, kuid ma polnud üksi. Publiku hulgas istuvad naised ja isegi õhtu peategelased jälgisid mind nii, et kartsin tõsiselt, et nad õgivad mu silmadega.
Armeenia mees, kes kiirgab nagu Tšernobõli 86. aastal
Pärast loo lõppu võttis Anna Juhász uuesti kontrolli enda kätte. Q&A on alanud. Esimene küsimus oli, mis oli hetk, mil aukülalisi hakkas tõeliselt köitma ala, milles nad praegu silma paistavad. Fotograaf Eszter Gordon vastas kõigepe alt: "Kui ma olin väga noor, kui me vanematega puhkamas käisime, tõi mu isa oma kaamera, mille ta 1959. aastal loteriiga võitis. Ta hakkas selgitama, kuidas see töötab ja see meeldis mulle väga.”
Gabriella Hámori näitlemiskirg ei arenenud nii kergesti: "Mu õde oli kujutav kunstnik, nii et ma hakkasin teda ahvima. Mu vanaemale meeldis kinos käia ja kanade toitmise ajal rääkis ta mulle, kui väga talle filmid meeldivad ja et kui nad filmis surevad, siis tegelikult nad ei sure. Ma olin palju üksi ja mõtlesin, et minu toa all on teine tuba, minu tegeliku toa pöördvõrdeline ruum, ja ma olin selles ja see jõudis nii kaugele, et meid oli ruumis kolmkümmend, see tähendab, minu peas.”
Lõigatud rotipea ja dekoltee prussakad
Kati Verebics rääkis, et tema ema oli kunstiõpetaja ja just tema mõjul hakkas ta palju joonistama ja siis maalima. Siis valis selle karjääri ka Verebicsi õde. Siis järgnes Karafiáth: "See on väga raske küsimus, sellistel juhtudel annan alati erineva vastuse, nüüd proovin tõtt. Kui olin seitsme ja poole aastane, kujutasin end ette suurima ungari luuletajana. See juhtus juhuslikult, ma ei tea miks, ilmselt sellepärast, et ema rääkis alati kodus lugusid ja laulis ning millegipärast püüdsin alati oma mõtteid luuletustes ja riimides väljendada ja nii ma oma kodutöö esitasin ja Ungari õpetaja, Nusi mu tädile meeldis see nii väga, et ta esitas selle minu teadmata kohalikku lehte. Elasime tol ajal Halásztelkis ja see ilmus ajalehes Csacskaságyi pealkirja all ja see ajaleht oli aastaid kodus väljas, nii et peale minu pole nii suurt luuletajat kusagil maailmas. Vahepeal võitsin Vajdahunyadi lossis joonistusvõistluse, aga see kuidagi nii väga ei inspireerinud, joonistasin siile. Hiljem käisin ka bioloogiaosakonnas. Kes bioloogiaosakonnas käinud, teab, kui julmad võivad bioloogiaosakonna poisid olla. Vabandust, aga ma ütlen sulle seda. Kõik sai alguse prussakast. Mulle päris prussakad ei meeldi ja poisid rääkisid, et nad uimastasid mu kahte ja andsid prussakad mulle, loomulikult jooksid nad niimoodi mu dekoltee sisse. Nad suutsid selle peatada, lõigates mu rotil ühel päeval pea maha ja pistsid sõrme koorunud peanahasse ja ütlesid tere, Orsi (siin näitas ta käega, kuidas nad kasutasid sõrmenuku jaoks rotipead), ja siis ma loobusin." Karafiáth ütles, et pärast juhtunut huvitas teda rohkem kirjandus. Nad olid alati väga head kirjandus- ja luuleõpetajad, kellele olen siiani väga tänulik.
Kaks aastat vaikust, siis paanikahoog
Kõik, mida kuueaastane Evelin Tóth tahtis, oli klaverit, millest osutus viiul, kuid lõpuks sai ta vaid soovi, läks Pestist Budale vanaema juurde harjutama. Hiljem õppis ta mainekas koorikoolis ja sel ajal ei mõelnud ta kunagi soololaulmisest. Vahepeal võitis ta kunstiajaloo konkursi ja pääses ülikooli, kus kaks aastat ei lausunud ta kurgus ühtegi häält. Tóthi sõnul olid need kaks aastat vaikust tõeline veelahe, kuid viimane piisk karikasse tuli siis, kui teda tabas kontserdil paanikahoog. Päevi mõtles ta, mis võiks olla põhjus, siis sai ta aru, et kukkus kokku, kuna tundis ja teadis juba, et kuulub lavale, mitte publiku hulka.
Pärast seda rääkisime esimestest tõeliselt määravatest kirjanduskogemustest, lemmikkirjanikest ja -luuletajatest. Pole üllatav, et Karafiáth nimetas ennast, kuid vähem alt Evelin Tóth peab teda ka parimaks luuletajaks ja kirjanikuks. Ülejäänud õhtuses osas nägime slaidiesitlust Kati Verebicsi loomingust, Eszter Gordoni pilte, luges Gabriella Hámori ja seejärel laulis Evelin Tóth, keda saatis akordionil David Yengibarjan. Arvati, et Karafiáth kavatseb samuti deklameerida, kuid millegipärast mõtles ta ümber ja tantsis tagasi.
Õhtul selgus: Eszter Gordon on suurepärane fotograaf, kes kõnnib kahe jalaga maas. Lumivalge Gabriella Hámori naeratus võlus paljusid, kuid tundub, et näitlejanna elab mingis unenäomaailmas. Kati Verebicsi maalid on vapustavad, ta ise on väga sümpaatne naine, keegi, kes teab, mida tahab, aga tema rinnahoidja ei plahvata nartsissismist. Evelin Tóth jättis lisaks vapustavale lauljatarile väga vahetu inimese mulje. Keegi, kes on tööalaselt õigel teel ja leidnud oma koha ka väljaspool professionaalset maailma. Ja Karafiáth tõi oma vormi ehk proovis esitada diivat ja ekstsentrilist artisti, kuid kahjuks nii tugevas seltskonnas ei õnnestunud. Kuigi tal on kõik kuulsuste küljed, pole tal peale oma lõhestava käitumise midagi ette näidata. Võib-olla hakkab ennastunustavate kvaasikunstnike päev läbi saama?
