Lars Von Trier vapustab melanhoolsust

Sisukord:

Lars Von Trier vapustab melanhoolsust
Lars Von Trier vapustab melanhoolsust
Anonim

Taani režissöör ei kartnud kunagi kasutada kõiki skandaale ja efektide jahti. Selle aasta šokiannus tuli tema uue filmiga Melanhoolia: kaunilt sürrealistlik maailmalõpp pole õrnem kui eelmise aasta Antikristus

Lars Von Trieri filmikaadrid suudavad kaose iseenesest ellu äratada ja see ei erine tema uue filmi "Melanhoolia" avapiltidest. Filmis peavad kaks õde töötlema lähenevat apokalüpsist: esimesed kuuskümmend minutit näitavad Justine’i sisemist allakäiku ning filmi teises pooles oleme tunnistajaks maailmalõpule elujaatava Claire’i vaatenurgast. Isegi Salvador Dalí kadestaks kaunilt pildistatud stseene, Trieri film ise on kinolinale toodud sürrealism. Ja selle omadussõnaga võime julgelt kommenteerida tegelasi ja süžeed.

Harmoonia ja kaose kõrvutamine

Paradoksaalsel kombel algab Justine'i kokkuvarisemine tema uue elu alguses, tema luksuslikus pulmas. Perekond, sõbrad, naer, muretu elu – nii võiks algul oletada, kuid väikesed märgid viitavad hoopis millelegi muule. Pinge hiilib kinosaali sisse ka siis, kui kuskil pole tüsistust. Algul vaid mõned grimassid, hiljem täiesti juhuslikud ja põhjendamatud olukorrad häirivad kenasti ülesehitatud üritust. Rõõmustav ema on kõike muud kui "rõõmus" ja isegi mitte "ema": ta põlgab abielu institutsiooni ega ole isegi ajutiselt nõus sellest vaikima. Sellegipoolest keeldub ta end näidisema rolli peitmast, ta on esimene, kes paljastab perekonna harmoonia petliku šaraadi. Esimese vaatuse lõpuks vallandub masendus ja hullus, loomsest instinktist ja ülevoolavusest saab nukumajas murettekitav elu vastand. Kui me ei teaks, milline on József Attila poeetiline kosmiline üksindus, näitab Trier teile siin.

Pilt
Pilt

Maailma lõpp väljast ja seest

Filmi keskpaiga poole saab selgeks: tekkiv tähtkuju, lähenev taevakeha pole mitte ainult kõleduse sümbol, siin on tõesti lähenemas apokalüpsis. Kaks õde reageerivad vastupidiselt: oma perekonda kartva Claire’i ajab võimalikust katastroofi teadvustamine hulluks, tema depressiivne õde aga ootab Maa hävingut, mis vabastaks ta enda sisemisest nihilismist. Trier näitab inimkonna hävingut kolmes lugemises: lapseliku rahulikkuse, abitu raevu ja sügava melanhooliaga. Ja boonusena harjutab ta publikuga "kinoetikett": näitlejate nimekirja ajal on šokiefekt garanteeritud, et kõik istuvad oma koha äärel.

Soovitan: