Antonio Banderas poleks kunagi saanud selliseks staariks ilma Pedro Almodovarita

Sisukord:

Antonio Banderas poleks kunagi saanud selliseks staariks ilma Pedro Almodovarita
Antonio Banderas poleks kunagi saanud selliseks staariks ilma Pedro Almodovarita
Anonim

Hispaania näitleja esines esmakordselt Pedro Almodovari filmides, esimest korda 1982. aastal ja viimati sel aastal. Nende esimeses koostöös mängis ta geikutti, nüüdseks hullunud ilukirurgi. Peaaegu 30 aastat on kahe filmi vahele jäänud, kuid Almodovari stiilijooned on samad: äärmused, perverssus, hämmastus, surm. Tõsi, lavastaja tundub täna veidi väsinud olevat

Antonio Banderas astus esmakordselt üles Pedro Almodovari filmis "Kirgede labürindis" 1982. aastal. 22-aastane Hispaania näitleja kehastas geikutti. Nüüd, peaaegu kolmkümmend aastat hiljem, kirjutab ta perversse ilukirurgina, samuti hispaania režissöörile, ja kuigi Almodovar hakkab veidi igavaks muutuma, on Banderas alles küpseks saanud.

Antonio Banderas, kui me ei mõtle kohe rikkale ja tublile kohviistutjale filmis Original Crime, kes armatseb Angelina Joliega vannis, kuid tema esinemine Zorrona on kindlasti midagi, mida kõik mäletavad. Rikkaliku rinnakarvaga staar ei saanud alguse Hollywoodist. 1981. aastal avastas algaja lavastaja Pedro Almodovar ta Madridis esinemise ajal. Oma teises filmis "Kirgede labürint" andis ta rolli noorele Banderasele, kes kehastas geikutti. Huvitav lisa on see, et see film jõudis Ungarisse peaaegu 20-aastase hilinemisega, kuid 2004. aastal sai sellest Budapesti Hispaania filminädala vaadatuim film.

Pedro, äratuskell

Banderas töötas viimati koos Almodovariga 1990. aastal teemal Bind and Hug! filmis. Pärast 21 aastat võttis ta taas peaosa oma viimases filmis pealkirjaga "Nahk, milles ma elan".

Mõtlesin, mida 60-aastane Almodovar ja 52-aastane Banderas pärast nii palju ühiseid filme välja mõtlevad. Filmi näidati septembris, nii et see ei olnud enam välja müüdud, saalis istusime 5 inimest, piletimüüja sosistas mulle resigneerunult kõrva, et vahet pole, kus ma istun. Minu juustukringliga seadsime end sisse 4. ritta, keskele. Üritasin end Almodovari elutundele üle anda, aga paraku suutis mu kringel palju paremini kinni siduda. Kahtlemata oli see maitsev kringel: värske, krõbe ja pehme. Ja film on aeglane, veniv, sunnitud ja oigav. Ja oigamise ajal neelamine – eriti korraga – ei ole hea.

Pilt
Pilt

Banderas mängis seekord segaduses mõistusega plastikakirurgi Robert Legardi lahedas, kauges, pensionil Patrick Batemanis. Zorró-Ameerika psühhoparalleel ei katkenud hetkekski, meie peategelane oli nii kangelane kui ka äärmiselt perversne torupillimängija. Seegi näitab, et Amodovari Frankensteini filmis pole midagi uut, justkui oleks režissöör veidi väsinud. Loo olulisemad osad ja selle ajend kiidavad prantsuse krimikirjaniku Thierry Jonquet’ romaani Tarantula, Almodovar sellele paraku suurt midagi juurde ei andnud: lühiromaanis on kõike, mis filmi huvitavaks teeb.

Aga mida saab näitleja sel juhul teha? Kas ta annab režissöörile laksu “Pedro, äratus!” või “sa suudad rohkemgi, Pedrító!”? Koer ei hooli, eriti mitte Banderas, kellel on ikka ilus rinnakarv. Ta tegi oma tööd, kujutades suurepäraselt haiget ilukirurgi, kes röövib tema tütre vägivallatseja ja muudab ta seejärel oma surnud naise koopiaks operatsioonilaual. Selles on piisav alt pimedust, minimaalset rõhumist, seksi ja surma. Tarbitav. Aga kahjuks mitte palju rohkem. See oli nagu kringel: kergesti ja kiiresti seeditav ning ühtviisi unustatav.

Soovitan: