Raseduspäevik 5.0: pesitsemisinstinkt on värskel emal puudu

Sisukord:

Raseduspäevik 5.0: pesitsemisinstinkt on värskel emal puudu
Raseduspäevik 5.0: pesitsemisinstinkt on värskel emal puudu
Anonim
Pilt
Pilt

25. nädal

+7,5 kg

Ostuhullus hakkab rasedusfoorumi "Juulisse planeeritud" liikmete seas võimust võtma. Igapäevaselt vahetatakse mõtteid kärubrändide (nii esimesele lapsele kui ka väikevennale), kandekottide ja ostunimekirjade kohta. Kui kuskil on sooduspakkumine, teatab keegi sellest mõne minuti jooksul ning seltskonna liikmed tormavad kõnealuse keti poodidesse ja ostavad kokku vastsündinu suuruses mähkmed, lutipudelid (paljud teavad juba, et ei hakka imetama) ja jalalöögid, mida müüakse kolmandiku eest. Küsimus, kas peaksime magama lapsevankris või võrevoodis, ajab liikmeid päevade viisi hulluks. Tundub, et kuuendal kuul on ostlemine üks kuumemaid teemasid. Värsked emad küsivad nõu, kogenud emad jagavad ideid ja kõik naudivad valmistumist. Ma ei tee seda, sest see jätab mind täiesti külmaks, aga vahel hakkan tundma, et jään puudu ühest vajalikust osast kaasaegsest emadusest.

Pean tunnistama, et me pole midagi ostnud lapsele, kes hiljem alt 15 nädala pärast meie perega liitub. Aga kui see ei olnud piisav alt šokeeriv, siis tahan teile ka öelda, et meie juures pole seni muid ettevalmistusi toimunud. Kuna üürime oma korterit ja sellel on juba möbleeritud lastetuba, siis ümbertegemine, värvimine, klaasimine, ümberviimistlus ei ole vajalik ega ka väga võimalik. Lastetuba on varustatud kõige vajalikuga, välja arvatud võrevoodi, milles vastsündinu magab. Meie väike tüdruk magab samas voodis, kuhu me ta haiglast koju jõudes panime, ja jääb sinna kuni teismeea saamiseni. Tema väikevennale ostame millalgi suve jooksul identse voodi. Jalutuskäru päritakse majasiseselt, nagu ka kõik beebihoolduseks vajalikud tarvikud.

Riietega läheb meil ka hästi, sest 3 aasta pärast saabub teine pisitüdruk. Budapestis on garderoobi ülemisele riiulile rivistatud kastid, milles on vanuse järgi järjestatud riided, magamiskotid ja jalanõud. Millalgi järgmise kuu jooksul käin isiklikult kõik üle ja loetlen, mida veel vaja läheb. Kuigi olen üsna kindel, et saame ostlemisest pääseda, kui oleme valmis lahti laskma ühest või kahest kahtlasest, kuid pesematust kollasest plekist.

Miks ma ikka veel tunnen, et olen kolmanda trimestri väravas maha jäetud ja peaksin pisarsilmil naeratama kaubanduskeskuses pehmete kleitide peale, mida on ammu juhtinud pesaehitusinstinktid ?

Tõde on see, et enamiku lapseootel emade õnneliku jaoks, sealhulgas minu jaoks, ei juhtu sel ajal palju põnevaid asju. Lihts alt kõht läheb suuremaks ja on viimase paari nädalaga igas suunas kasvama hakanud. Küljele, ettepoole, ülespoole. Nüüd on selge, et mul on jälle selline rasedakõht, mis on igast suunast hästi näha. Tean, et on tulevasi emasid, kes isegi 9. kuul ei näe selja tagant, et on rase. Ma ei ole seda tüüpi. Olen seda tüüpi, keda näeb 100 meetri kauguselt tagant, isegi Londoni uduvihmaga, rase nüüd, kuus kuud. Teisel päeval tundsin enda küljel kahtlast väikest eendit, kuigi selle jaoks on ruumi ka ees.

Nii et peale kõhu kasvatamise ja mõõtmise ei saa ma sellega midagi teha. Paljude jaoks on see ideaalne aeg planeerimiseks, pesade ehitamiseks ja ostlemiseks. Eelmine kord umbes sel ajal ostsin vähem alt endale, aga nüüd pole ka vaja, sest mul on kõik olemas. Lisaks oli meil tol ajal kaks palka ja lapsi polnud, nüüd elame kolmekesi ühest palgast, nii et olud on muutunud. Nüüd, selle asemel, et kasutada oma energiat, mis samuti mõne nädala pärast otsa saab, ja nagu teisedki juulikuu tulevased emmed foorumis, teeksin soovinimekirju, poesin, peseksin, triigiksin ja voltiksin; Ma lihts alt tõmban enda tähelepanu millegi muuga: iseenda ja olemasoleva lapsega.

Seetõttu tegin palverännaku ühte oma lemmikpoodi, neljatasandilisse GAP-i, kus tahtsin endale sünnitusosakonnast toppe osta. See oli esimene kord, kui pärast rasestumist midagi poes proovisin. Lõpuks mitte se alt, vaid naisteosakonnast leidsin endale poole hinnaga paar XL lahtist t-särki ja ostsin lasteosakonnas kaheaastasele paar armsat juppi. alumine korrus. Kodus koti lahti pakkides ja saagiga uhkelt eputades sain aru, et ma pole isegi beebipalatisse piilunud, kuigi olin meetrite kaugusel. Oli neid armsaid pisiasju, mida oleks pidanud vähem alt imetlema, 150 ruutmeetrit vastsündinud nunnu on kuhjatud. Aga ei, ma ei mõelnud sellele! See tegi mind veidi kartlikuks, kuigi elukaaslane tuletas mulle kohe meelde, et ootame oma esmasündinu praktiliselt tühjade riiulitega, välja arvatud pool tosinat body ja kicks. Tal oli ainult voodi, linade komplekt ja jalutuskäru. 6 nädalat polnud isegi beebiseepi, sest seni kasutasime ainult puhast vett. Peale seda saime aga kenasti järele ja veetsime kolmekesi poodides palju-palju rõõmsaid nädalavahetusi, kahenädalase lapsega lünki tasa tehes. Seega ostsime peaaegu kõik, mida vajasime, ja väga vähe asju, mida me ei vaja. Ja osaliselt seetõttu olemegi nüüd olukorras, kus peaaegu kõik on valmis, kuigi me pole isegi midagi alustanud.

Kas on võimalik, et kõigil ei ole raseduse ajal pesitsemisinstinkti? Ma tean, et on liiga vara otsustada, et mul seda pole, aga kui lähtume sellest, mis hiljuti juhtus, siis tundub, et ma ei liialda. Siis ei olnud sünnitustähtaja eel lapse riiulitel peaaegu midagi, mu haiglakott ootas tühjana toolil, ainsaks sisuks oli trükitud nimekiri, mis seal olema peab. Mis ajast hakati pesitsemisinstinkti tõlgendama nii, et me peame kõik kraamiga pakkima?

Mujal

Soovitan: