Arst ootas lapse sündi tabureti peal

Arst ootas lapse sündi tabureti peal
Arst ootas lapse sündi tabureti peal
Anonim
Pilt
Pilt

Asi sai alguse sellest, et vananev arst, kelle juures olin kümme aastat käinud ja kes näitas mulle esimest korda ultrahelis esimest last, hakkas mu 16. nädalal mureliku näoga oma kalendrit uurima. Ei, kahjuks ei saa ta enam mulle tööd teha. Tema kindlustus aegub, ta läheb haiglapraktikast pensionile, kliinik jääb alles, aga igatahes näeb ta pigem oma lapselapsi, mitte ei kiirustaks kell 2 öösel.

Olgu, aga keda ma siis sünnitama peaksin? Sõbrannad kas sünnitasid ammu või siis haiglates, mis meile mittelähedased, või nii, et eelistaksin neid kohti ja arste kaugemal vältida. Vana arst töötas ka Istvánis, ta ütles mulle umbkaudu, mida oodata (mille põhjal oli koht kena), kuid ta keeldus mulle vihjeid andmast, kelle asemel valida.

Mida saab geek-ema 2003. aastal teha? Minge Babanetisse, kõigi beebifoorumite ema. Paljude hüüdnimede hulgast jäi kohe silma üks, kes Istvánose teemasse oma nime all kirjutas ja ta tundus nii autentne, et tekkis kohe soov temaga tuttavaks saada. Babanetis on lihtne privaatsõnumit saata, kirjutas ta järgmisel päeval tagasi. Ta oli Rita Boksay doula, siis ta ootas oma kolmandat tütart, ta kirjeldas oma seniseid sünnitusi ja ma otsustasin, et tahan ka midagi sellist.

Tollal ma ei teadnudki, et mõne kuu pärast hakkavad Rita pildid ja sünnilugu internetis ja ajakirjas Kismama ringlema, üks esimesi avalikult ette võetud sünnitusi vannis, vee all. Nii oligi arst juba olemas, temaga "käis" ämmaemand ja mina omamoodi teadliku kliendina lootsin, et läheb hästi. Loomulikult jätsin ma end erakonnast välja, isegi ei tulnud pähe, et minu pärast võib midagi valesti olla.

Ma ei võtnud tütrega liigselt kaalus juurde, jooksin kuumal suvel rõõms alt pika kleidi-rannasusside komboga ringi, isegi jalgade märg ei häirinud mind nii väga, ta lihts alt nägi armas välja, filmisime seda suure itsitamise saatel. 39. nädala kontrollis ei paistnud veel midagi, palju näinud arst lasi lahti sellega, et järgmisel teisipäeval samas kohas, aga kui ei… siis sünnitustoas. Tol ajal ma ei osanud aimatagi, et sarnane lause kõlab varem, aga paar aastat hiljem, samas kohas, sama lõpuga.

Kuna esmaspäeva õhtul lähen nagu tavaliselt, issand, sellist asja pole, pissisin. Aga ei, sest siis ma ei saaks praegu pissile, kuigi saaks. Ja siis läheb edasi… aga meie? Vaatan selle värvi, kahvaturoosa. Mária Teremtő Szentjózsefmária, siis hakkame sünnitama. Võtan koti, milles on hoolik alt valmistatud beebivann, samuti kaks öösärki mulle. Ei midagi muud, unustasin, tundide pärast toob ema selle mulle.

See ei tee haiget, ma olen lihts alt mures, et Skoda saaks märjaks, raadios mängivad Madonna ja American Pie, ma ümisen temaga rõõms alt kaasa ja olen mõelnud sellele sürrealistlikule ööle sellest ajast peale. Nad uurivad mind, vaev alt kaks sõrme või nii, valu pole ikka veel, valime sünnitustoa, kõik on tühi ja proovige puhata, lõpp on veel kaugel. Vaatame gümnaasiumi meenutavast alternatiivsünnitustoast hommikul Halleri tänavale ja püüame lõpuks kaasavõetud post-it’ist lapsele nime valida. Kuidagi saan hakkama ja elukaaslane jääb pärast jõusaalimatile magama, ma ei saa, valus ei ole, aga magada ei saa selle tõttu ikkagi. Äkilise mõttega saadan sms-i Ritale, kes vastab kohe kuskil Balatoni järve ja Horvaatia ranniku vahel (Ritus, mida kuradit sa öösel kell pool neli ärkvel tegid?), kuniks valud kohale jõuavad, lobiseme sünnitusest, imetamisest jne. Kui juba valutab, siis jutt katkeb ja ämmaemand tuleb, märgib, et hea, et naeratan, aga kardab, et see on märk sellest, et me ei jõua veel kuhugi.

Nii et jääb aega proovida kogu tööriistakast, kuul, sooneseina, köis, vann. Igaüks neist on mõneks ajaks kasulik omal moel. Vanngi kestab kõige kauem, alles siis kui olukord karmiks läheb, siis hakkan rumal alt käituma, istun vees, seisan püsti, kui valutab, pritsin kõhtu sooja veega ja kogu aeg oigan-karjun-rääkin lapsega- palvetamine-laulmine jätkub, jõutakse emade legendaarsesse koksitud ekstaasiseisundisse. Põhimõtteliselt oleks see isa sünd, aga me ei saa temaga suurt midagi teha, ta vilgub nagu kala kotis, ta pole midagi sellist varem näinud ja pildistab ja filmib, kui ma talle ei ütle. kuradi kaamera ära panema. Mida ma muidugi tahtsin sisse tuua, vennas. Ta ei pabista ja siis ütleb, et lehmad käituvad poegimise ajal nii erinev alt, et pole võimalik aru saada, mida nad räägivad, ilmselgelt oleks parem, kui me ka ei saaks aru, mida ma räägin.

Proovime ka mingit valuvaigistavat süsti, see ei anna erilist mõju, maksimaalselt ajab valud laiali, kui need tunduvad pidevad. Ja protsess ise on üsna ebaefektiivne, sest ma isegi ei laiene korralikult, kümnenda tunni lõpupoole saabub paar tilka oksütotsiini (no mõne tunni pärast hakkavad mu abilised linna teises otsas tellimine, ütleb väike kurat minus selgel hetkel). Igal juhul laiendan lõpuks puuduolevad kaks sentimeetrit ja torkivad valud tulevad lunastuseks, paraku suure hunniku pruunkarude saatel, tulutult, miinuseks on ka see, et klistiiri tegemine pole haiglas populaarne praktika.

Ämmaemand tuleb jälle (peale seda olen mõnda aega Eeeerzsi palunud, tehke juba midagi…), küsib lahkelt, kuidas ma sünnitada tahan. Kuidas, kuidas, siin ja praegu. Jah, millises asendis, sa mõtled. Tõmban korraks ajud kokku, pikali ei saa, neljajalg, koorem randmetele… Vilgutan tasaselt vanematooli poole. Sees.

Hea küll, siis issi on seljatugi, asetavad treitud tualetti meenutava eseme jõusaalimadratsi peale, arst ja ämmaemand taburetile minu jalge ette, puhtad Tonga saared, miks siia tulla 21.sajandi arsenal. Zember toetab mind selja tagant, imestades vaikides, kuidas arst ja ämmaemand saavad rääkida plaatide värvist remonditud sünnitustubades. Ilmselgelt on see märk sellest, et kõik läheb hästi, kahju, et nad unustasid mulle seda öelda, nii et ma lihts alt karjun nagu keegi oleks puu otsas kinni. Kui beebi pea läheneb, küsib Erzsi pinge maandamiseks, mis ta nimeks saab. Veronika Ágnes, lõikame selle kooris. Sellega saavutame meeletu efekti. Selgub, et peasünnitusarsti ema kutsutakse nii ja see pole just väga levinud kombinatsioon.

Imiku pea ülaosa ilmub, pakuvad peeglit, tahaks paremini näha, aga tunnen, et ei suuda seda käes hoida (kahetsen seda hiljem), aga se alt edasi tunnen, et ei saa kuidagi, issand jumal, see on kinni. Kas seda ei saaks välja tõmmata? Ahhhh, sellel pole käepidet (isegi mina naeran selle peale, kujutan ette, et loode on ergonoomilise käepidemega peas). Kas tammi läbilõikamine aitaks? (kas ma küsin seda?). Võiksime sellega kakskümmend sekundit või minuti võita, kas see oleks seda väärt? Ahh, ma ei usu. No siis ei tule midagi.

Mul pole õrna aimugi, kuidas ma selle välja lükkan, aga see libiseb niikuinii välja. Nad panid selle mulle pihku, nii et tere kullake, ütlen ma talle rumal alt (nagu tema noorem vend viis ja pool aastat hiljem). Uhke isa saab nabanööri läbi lõigata ja selleks, et jääks mälestus pühast perekonnast, kus lõpuks keegi ei karju (isegi mitte beebi), võtab arst kõrvale pandud kaamera ja filmib. Olen pärast seda vaadanud neid idüllilisi minuteid oma sünnivideost, kuid mitte ülejäänud.

Soovin lisaks lapsele ka tööstusliku tugevusega valuvaigistit ja kuna selgub, et olen mõranenud, siis soov on täidetud, hind viis minutit õmblemist, ei tunne asi. Veelgi enam, pärast vaatlust lõikasite mu omal jalal võrevoodi palatisse, aga enne teeme meist suure pildiseeria. Vaatasin mütsi suurust, see on suur, vaene laps näeb välja nagu mingi vana külanaine, kes läheb missale.

Sel õhtul on mu ema minuga sihtasutuse toas ja saadame väikese issi koju magama. Ärkan korra öösel üles, näen oma vastsündinut suurte silmadega jõllitamas, mõtlen korraks millegi esoteerilise peale, et mida ta võiks öelda, siis jõuan järeldusele, et äkki peaks tal mähkme ära vahetama. Koos emaga viime läbi operatsiooni, järgmise päeva päikesepaiste paljastab, et meil õnnestus vaesele lapsele tema elu teine mähe panna.

Soovitan: