Raseduspäevik 5.0: Raseduse teksad libisevad vihma käes

Sisukord:

Raseduspäevik 5.0: Raseduse teksad libisevad vihma käes
Raseduspäevik 5.0: Raseduse teksad libisevad vihma käes
Anonim

16. nädal

+3,5 kg

Pilt
Pilt

Pean tunnistama, et vahel unustasin nädala sees pikkadeks tundideks, et olen rase. Need on nädalad, mida kõik ootavad esimesel trimestril ja igatsevad 9 kuu lõpus nii palju. Esimese trimestri sümptomid ja dilemmad on unustatud. Arsti ja haigla olen juba välja valinud, aga terve kuu läheb mööda ilma, et peaksin arstikabineti lähedale minema. Mul on järgmise ultrahelini aega 4 nädalat. Ma ei tunneta rasedust ennast füüsiliselt üldse. Kindlasti mitte beebi liigutusi, kuigi ma jälgin neid kogu aeg. Viimati tundsin seda suhteliselt hilja, 22. nädalal. Siis ütles ämmaemand, et see on sellepärast, et laps nii lamas. Võib-olla läheb ka seekord nii?

Praegu pole mu rinnad jätkanud kasvamist (koputan), ei jää haigeks, peavalud, pigistustunne, jalakrambid ja seljavalu on jäljetult kadunud. Õhu ahmimisest tingitud õhupuudus on samuti palju paremaks läinud, enam ei küsita telefonis, kas jooksen või lükkan käru mäest üles.

Kui mu tavalised teksad ei oleks liiga kitsad ja ma saaksin raske päeva lõpus klaasi maitsvat punast veini maha võtta, võiksin võib-olla unustada lapsesaamise terveks päevaks. Kuid mitte ainult viimased teksapaarid, mida saab veel nööbida, pole muutunud ebamugavaks (ja need istuvad mulle ainult seetõttu, et need olid mullu suvise kaalukaotuse tõttu kottis), vaid ma hakkan nendes päris kole välja nägema.. Avastasin, et pean kandma järjest lõdvemaid särke, et "muffinitops" (pükste vöö koh alt välja paistev üleliigne osa) silma ei jääks. Seega andsin lõpuks alla ja võtsin sel nädalal välja tohutu pappkarbi, milles hoidsin 2007. aasta hooaja rasedariideid. Sel ajal elasime veel 2 kenast palgast, üks mu põhihobi oli ostlemine ja peale esmakursuslaste uudiseid tormasin poodidesse. Nüüd oli mul põhjust eeldada, et selles hiiglaslikus karbis on midagi ilusat kõigi minu vajaduste jaoks.

Noh, mind ootas üllatus. Esiteks jäid mulle meelde vaid alla pooled riided ja mitte kantav pool. Ma imestasin ülejäänute üle, nagu oleksin neid esimest korda näinud. Lisaks on minu elustiil sellest ajast palju muutunud. Mind üllatas pool tosinat nööbitavat ja triigitavat pluusi, mida tööl kandsin ja nüüd pole mul nende järele muidugi vajadust. Minu tütar sündis oktoobris, mis seletab kolme khakivärvi püksi ja igasuguseid õhukesi suvetükke. Need on nüüd täiesti kasutud, kui termomeeter tantsib kuskil null kraadi kandis ja taevast tilgub juba mitu päeva lörtsi. Kuigi loodan, et need toimuvad siis, kui ilm on hea, mis "täissajandi" keskel tundub uskumatu.

Samas olin väga õnnelik, et leidsin rasedate teksad. Versioone on igasuguseid, alustades mõlem alt poolt kolmnurksetest kummipatjadest kuni kogu kõhtu katva elastse vöökohani. Hakkasin neid veidi hirmunult proovima. Nagu juba mainisin, alustasin seda rasedust päris mitu kilo raskemana kui eelmine, kartsin, et kõik jääb väikseks. Ent minu suurimaks üllatuseks jõudis minu kätte kohe esimene teksapaar, mis minu kätte sattus, üks mu vanu lemmikuid, GAPi sünnitusosakonnast rüüstatud meistriteos, millel on 5-sentimeetrine elastne osa ümber piha. Sain aru, et 3 aastat tagasi hakkas kaal tõusma esimesel nädalal, kuna jätsin suitsetamise maha, nii et nüüd olen tegelikult samas kohas, kui toona neid riideid kandes.

Vaatasin end peeglist igast küljest ja tõdesin rahulolev alt, et olen päris värske ema ja nüüd, kui kõht hakkab ümarama, näeb mu tagumik kõrv alt aina parem välja. Sain lõpuks hingata, miski ei hoidnud mind tagasi. Teksapükste tähistamiseks tegin nädalapäeviku foto jaoks endast kiirpildi muigamas. Ja kui ma olen nii kaua ilma rasedariieteta vastu pidanud, siis mõtlesin, et ei hoia seda vaatepilti endale, vaid jagan seda kohe tänavarahva ja mängumaja sõpradega. Panin ka lapse ruttu riidesse ja suundusin õue. Minu esimene raseduspäev sünnitusabis! Oleksite võinud minuga linnu püüda.

Taevas oli kurjakuulutavat halli värvi, kui teele asusime, kuid vihma oli vaevu märgata. Mu tütar rebis oma neoonroosal mootorrattal rõõms alt läbi lompide. Vankrit jätsin toomata, ilmselgelt läks teksapükstes eduelamuse tagajärjel kindlustunne Inglise ilma ja lapse vastupidavuse vastu. Ja ta palus, kui nägi mootorratast korteri ees koridoris. Natuke kahtlane oli see, et pidin iga paari minuti tagant pükse jalga tõmbama, sest see hakkas alati veidi alla minema, aga olin liiga hõivatud tüdruku juhatamisega teadmata sügavusega veega täidetud aukudesse, nii et ära muretse sellega.

Pilt
Pilt

Oleme alles poolel teel. Korterist umbes kilomeetri kaugusel, üsna suurel kiirusel, jäi mootorratas tänavakivile kinni, laps lendas sellelt maha ja maandus näoga lompi. Kuigi olin vaid 1 meetri taga, siis ta juba karjus, kui ta kätte sain. Lugesin ruttu hambad üle, kontrollisin silmavalgeid ja ilmselt suuremat kahjustust polnud, aga huultelt immitsev veri oli ikka väga hirmus vaatepilt. Tema väike nina, lõug ja suu olid kergelt, kuid märgatav alt kriimustatud. Tema jopel ja pükstel oli külm pori ja isegi müts. Teadsin, et pole vaja arsti ega haavaõmblust, piisab pikast kallistusest ja kõrva sosistamisest. Kui me seal tänavanurgal kallistades seisime, hakkas järsku vihma sadama ja ma kirusin end vaikselt, et ma käru ei toonud. Möödus minut ja tuikamine mu näol vaibus aeglaselt.

Ja see oli hetk, mil ma taipasin, et mu superrasedusteksad olid nii madalale libisenud, et ei katnud enam mu aluspükse täielikult. Minu käte tõstmisest ja paigal seismisest piisas, et ta täielikult alla libiseb. Meeleheitlikult üritasin teda üles tõmmata, kuna laps hakkas uuesti karjuma. Aga kuna mul oli pisike ülestõstetud käsivarrel, siis pükse ei hoidnud mitte miski ja mitu korda ma neid üles tõmbasin, hakkasid need alla minema. Üritasin tütart maha panna, et näha, kas ta võtab end kokku ja hakkab omal jalal tulema, aga loomulikult ta ei liigutanud end. Ta vaatas mind paluv alt, pisaratest ja vihmast märja näoga ning tõstis mudased käed minu poole, et teda võtta. Kuna saime päris märjaks, siis mul muud valikut ei olnud, hoidsin last enda lähedal ühes käes, teises võtsin neetud mootorratta ja hakkasime kodu poole kõndima. Iga 3 sammu järel pidin ühe või mõlemad alla panema, et pükste vöökoht põlvede kõrguselt üles tõmmata. Vaatamata oma vihale ja meeleheitele hakkasin nägema olukorra tragikoomilisust. Kui koged abitult, kuidas jäine Londoni tuul su aluspükse piitsutab, siis pettunult kas nutad või naerad ja mina valisin viimase. Tavaolukorras kestis kojusõit vähem kui 10 minutit ja 45 minutit.

Nagu kaotatud lahingust rippunud ninadega armee, jõudsime koju nahani läbimärjad, tatt ninaga ja isegi lapse suu oli paistes. Rasedate teksad olid pärast seda, kui ma need läbi tuhande lombi vedasin, reiteni märjad ja põlvedeni mudased. Ma lõin selle maha nagu vihatud k altsu. Mu elukaaslane, kes tuli paar tundi hiljem koju, kaasas koti M&M šokolaadiga, et mind lohutada, nägi olukorda kohe ja tuletas mulle meelde, et kandsin neid suurema kõhuga teksaseid teise trimestri lõpus ja kolmanda alguses. ja igatahes oli elastik ilmselt veidi veninud. Kurat, võib-olla on mu kuju pärast eelmist rasedust muutunud ja mu alumine pool on lamedam.

Igatahes sain õppetunni. Käin hoolikam alt läbi rasedariideid täis karbi sisu ja ei eelda, et see, mis mulle sobib, sobib ka mulle. Raseduspüksid viin kaasa korteris proovisõidule. Ilmselgelt läheb mul paar päeva aega, et uuesti rasedariietega harjuda. Seni olen ma muffinitopsitüdruk, kes istudes püksid lahti keerab.

Mujal

Soovitan: